Monday, July 9, 2012

YES

Nüüdseks olen juba päris mõnda aega kodus olnud. Siiamaani ei ole lihtsalt väga viitsimist olnud, et blogi kirjutada. Eks kõigepealt pidin end välja puhkama ning siis hakkasin jälle sõpru üles otsima, et nendega linna peal käia ning muidu mõnusalt aega veeta. 

YES läks päris kenasti, kuid väsitavalt. Kui me neljapäeval (28. juuni) YFU majja Tommeruppi sõitsime, siis pidin oma taani perega mõneks ajaks hüvasti jätma. Kallistasin kõik üle ning läinud nad olidgi. Öösel ei saanud me väga palju magada, sest pidime juba kell viis ärkama, et end bussi peale laadida. Kella kuueks olime enam-vähem valmis ning varsti hakkasimegi Saksamaa poole sõitma. 

Kui Taanis oli jahe ning isegi sadas, siis Saksamaale jõudes pidime kuumuse kätte ära lämbuma. Õhuniiskus oli nii suur, et hingata pea üldse ei saanud. Meie bussireis kestis umbes kümme tundi, mille ajal jõudsin pikutada, raamatut lugeda, filmi vaadata ning veel inimestega juttu rääkida. Lõpuks jõudsime aga kohale. Kahjuks ei olnud seal kõik asjad valmis ning me pidime veel oma tunnikese selle palavuse käes passima. Mingi aeg saime aga oma tubade võtmed kätte. Kui olin kohvrid koos abiga lõpuks tuppa saanud, hüppasingi värskendava dušši alla. 

Päeva jooksul kohtusin päris paljude eestlastega. Suhteliselt imelik oli eesti keelt kuskilt lihtsalt lampi kuulda. Eks asja tuli siis kohe uurima minna. Alguses oli veel eriti kahtlane teistega eesti keeles rääkida. Mitte ainult rääkimine ei olnud imelik, vaid mind ajas tohutult ühe neiu aktsent naerma. Eks kõrvadele oli eesti keel mingi väga vana, kuid sellegipoolest tuttav muusika. Mõne päeva peale harjusime sellega aga kenasti ära. 

YESil tutvusin jälle päris paljude uute inimestega. Millegi pärast hakkasin rohkem suhtlema nendega, kes norra keelt kõnelesid ning seda mitte emakeelena. Lõbus oli meil aga küll. Päris huvitav oli teiste vahetusõpilastega nii rääkida, et kuulasin rootsi või siis norra keelt, kuid ise vastasin taani keeles. Naerdi siis natuke selle häälduse üle ning öeldi, et kuum kartul on suus. Nojah, mina olen sellega juba täiesti ära harjunud. 

Käisime nende mõne päeva jooksul kolmes workshop-is, kus meile üht-teist huvitavat räägiti. Viimasel päeval oli meil seminar, kus meid viide erinevasse parteisse jagati ning siis veel väiksematesse gruppidesse, milles veidi pärast arutlesime. Meie grupp oli igavesti vahva ning saime mõnusalt nalja. Vabal ajal sai võrkpalli  ning kaarte mängitud, mööda erinevaid inimesi joostud, peaaegu ujuma mindud (minu puhul) ning õhtuti käisime YES café-s pidu pidamas. 

Kolmandal juulil hakkasime aga tagasi Eesti poole sõitma. Läksime bussiga koos leedukatega. Meid oli nii palju, et bussis ei olnud vabu istekohti. Seetõttu olid ka magamistingimused päris kehvad. Tallinnasse pidime kohale jõudma neljandal juulil kell kaheksa õhtul. Ajakava arvestamisel oldi aga viga tehtud ning seetõttu olime me vahepeal graafikust viis-kuus tundi ees. Käisime siis Poolas veidi pikemalt söömas. See oli omaette jant, sest poolakad inglise keelt ei rääkinud ning ega meil oli ka ainult paar tükki, kes vene keelt oskasid. Õnneks saime lõpuks oma asjad kenasti aetud, kõhud täis söödud ning siis sõitsime edasi. 

Leedus panime leedukad maha ning ise sõitsime edasi Eesti poole. Buss väga palju tühjemaks ei läinud, kuid natuke rohkem saime end sirutada küll. Mõned inimesed läksid aga vahekäiku magama. Ka mind võis sealt mõned korrad leida. Päris huvitav vaatepilt oli, kui mingi neli inimest seal järjest tukkusid. Bussis ringikõndimise muutis see aga keeruliseks. 

Lätis üllatasid meid YFU Eesti vabatahtlikud, kes olid meile sinna vastu tulnud ning endaga eesti toitu kaasa toonud. Eks me siis hakkasimegi kartulisalatit, viinereid, eesti leiba, komme, šokolaadi ning muidugi KOHUKESI sööma. Tohutult hea oli. Kõht sai kahjuks aga nii kiiresti täis, et kõik ei jõudnudki ära proovida. Kuna olime ajakavast veel ees, siis lebasime pärast rannal ning need, kes tahtsid, said jälle ujuma minna. 

Lõpuks jõudsimegi Eestisse. Pidasime igavese plaani, kuidas me oma perede juurde läheme. Bussijuht lasi meid veidi varem bussist välja ning ise sõitis tühja bussiga vanemate juurde. Me panime siis Welcome to Estonia laulu peale ning läksime lauldes teiste juurde. Pärast seda lõugasime niisama veidikene, kallistasime üksteist üle ning siis läksime oma peresid otsima. Minu isa ei olnud veel kohale tulnud, kuid see-eest olid mõned sõbrad seal, keda ma ei olnud oodanud. Armas üllatus. Eks kallistasin nad üle ning kui lõpuks mu isa ka kohale jõudis, sõitsime koju, kus juba ülejäänud perega taaskohtusin. 

Olin selleks ajaks ikka eriti väsinud, sest ei saanud bussis üldse korralikult magada. Lisaks ei saanud me end vahepeal pesta. Hea, et hambaidki kuskil bensujaama vetsudes pesta saime. Ühesõnaga, sai siis pesust läbi käidud ning pärast seda istusin maha ja hakkasin oma muljeid jagama. Mäletan, et esimene mõte, kui Eestisse bussiga saabusime ning mööda Pärnu maanteed Tallinna poole sõitsime, oli see, et Eestis on nii palju puid. 

Kahjuks mul YESist pilte väga ei ole, sest sel hetkel ei viitsinud üldse oma kaameraga ringi käia..

Ühispilt lippudega. (ma olen seal "F"-i taani lippu hoidmas)

Ühispilt lippudeta.

Ja nii ma seal bussis magasin..




No comments:

Post a Comment