Saturday, May 19, 2012

Lauritsi konfirmatsioon

Käisin ka lõpuks oma esimesel konfirmatsioonil ära. See toimus vahetusvenna Laurits auks. Taanis on see jube populaarne. Nimelt peab kuskil 13-14-aastane aasta aega kirikus käima ning kevade paiku saab mingi tunnistuse. Ega nad seda väga selle pärast tee, et Jumalat usuvad. Pigem on see traditsioon ning kui lõpuks peoks läheb, saab igasuguseid kingitusi ning rohkelt raha. Minu vahetusvend sai kokkuvõttes vist 11 650 DKK-d. Ma pidin kerge südamerabanduse saama, kui seda kuulsin. Pärast rääkisin klassiõdedega ning keegi nende tuttav oli tervelt 40 000 DKK-d saanud. Väga hull. Sellise summa pärast käiksin isegi aasta jooksul iga pühapäev kirikus. 

Päev algaski sellega, et läksime terve perega kirikusse. Istusime seal meile reserveeritud pingikesele. Siis tulid konfirmeeritavad lapsed sisse. Jube palju oli igasugust rääkimist ning laulude laulmist. Lõpuks hakati neile tunnistusi kätte jagama. Samal ajal, kui lapsele tunnistust anti, tõusis ta pere püsti. Ma sain ka siis Lauritsi pärast natuke seista. Pärast teenistust toimus väike pildistamine ning siis läksime koju tagasi. 

Kodus hakkas ettevalmistuste tegemine peale. Nimelt pidi meid kokku kakskümmend neli tulema. Elutoa tõsteti juba eelmisel päeval tühjaks, et laudadele ruumi teha. Lauad kaeti kenasti ära ka. Iga koha juurde pandi nimesildikene, et teaksid, kuhu istuma pead. Nii palju kui mina aru sain, siis naabritüdruku palkasid nad ka veel abiks. Tema pidi nimelt toidu lauale panema ning siis jälle ära võtma. Mingi aeg valasime šampuse klaasidesse ning panime maasika kaunistuseks. 






Lõpuks hakkasid külalised tulema. Mina olin põhiliselt pildistaja rollis. Kui šampused olid joodud ning suupisted alla neelatud, liikusime edasi laua taha istuma. Kõigepealt sõime eelrooga, milleks oli kalarull koorega või midagi sellist. Uhke nägi välja igatahes. Pärast saime põhirooga. Selle alla kuulus salat, liha ning mingisugune ahjuvorm. Magustoiduks oli kook koos vahukoorega. Ning nagu ikka, suutsid nad veel küpsised ning kommid ka lauale panna. Mõne tunni pärast hakkasime puuvilju ning saiakesi sööma. Ühesõnaga, päeva lõpuks olin ma toidust täiesti pungil.












Söömise ajal pidasid päris mitmed inimesed kõnesid. Vahepeal läks asi päris emotsionaalseks. Ka Laurits ise pidas väikese kõne, kus ütles, et tal oli hea meel, et minu kui suurema õe endale sai ning ei unusta mind kunagi ära. Armas. Laulsime ka laulukesi ning meenutasime igasuguseid hetki.

Emapoolne vanaisa ning naabrimees.

Alaealiste ning minu laud.


Vahetusisa kõne.

Kingid.


Isapoolse vanaisa kõne.

Lauritsi kõne.


Kuna Laurits sai endale kingituseks uue jalgpalli, siis mõtlesin alaealistega seda proovima minna. Vahetasin oma kleidi millegi mugavama vastu ning läksimegi maja juures olevale väikesele jalgplatsile mängima. Mingi aeg suutsin aga roosipõõsasse joosta ning oma jala verele tõmmata. Aga mis seal ikka, mängisin edasi. Pärast veetsime niisama mõnusalt aega ning sõime ülejääke. Lõpuks hakkasid inimesed ka koju minema. Ma olin selleks ajaks ikka päris väsinud ning silmad langesid sunniviisiliselt kinni..





No comments:

Post a Comment