Wednesday, February 29, 2012

Galla

Ühesõnaga on siin ilmad ikka kohe nii mõnusad, et mu tuju seisab ka stabiilselt laes. Täna on väljas ikka eriti soe. Võib vabalt ilma üleriieteta välja minna ilma, et külm hakkaks. Niiet võib vast öelda, et siin on kevad juba käes. Vahepeal on küll veidi vihmasemad ilmad, kuid eks need peab üle elama. Ma käisin kodus juba eelmisel nädalal lühikeste pükstega ringi, mille peale vahetusema ning -õde krimpsutavat nägu tegid, sest nende arvates oli selleks veel liiga külm. Nüüd on aga ka nende arvates juba päris soe. 

Möödunud laupäeval toimus meie koolis Galla. See meenutab veidikene ameeriklaste prom-i. Siin aga liituvad õpilastega ka nende vanemad. Mina olin kahes erinevas grupis, mis pidi niiöelda kogu selle massi meelt lahutama. Kõigepealt seisime oma tosina tüdrukuga väljas peauste juures ning laulsime neljahäälselt laulu God Bless The Child. Seda laulsime ikka päris pikka aega. Samal ajal liikusid inimesed majja sisse. Päris armas oli, kui mõned meile naeratasid, pöidlad püsti viskasid, lihtsalt vaatasid või siis lausa meist pilti tegid. Kõigil olid muidugi väga uhked riided seljas. Mingi aeg liikusime tagasi sisse, et järgmise etteaste anda.

Järgmiseks numbriks oli kolmest loost kokku pandud popurrii. Nendeks lauludeks olid: It's Raining Men, Have You Met Miss Jones? ning Can't Take My Eyes Off Of You. Esimeses laulus laulsin kooriosa alumises hääles. Kui laulud vahetusid, läksime jälle kamba tüdrukutega lava taha, et mõned aksessuaarid endile külge panna. Nimelt pidime kaabu pähe ning boa ümber kaela panema, et kabareetantsu tantsida Viimase kahe laulu instrumentaalosade ajal esitasimegi harjutatud tantsusamme. Viimase laulu refrääni laulsime ka kaasa.

Viimased noodid.

Pärast seda läksid kõik võimlasse, kus mingit spetstantsu tantsiti. Ehk siis selline pigem vanaaegsem tants, kus paarid on neljastes gruppides. See pidavat siin mingi traditsioon olema. Kahjuks ma ise seda ei näinud, sest pidin muude asjadega tegelema. Kui tantsud olid mõneks ajaks tantsitud, liiguti tagasi klasside juurde. Koridoris oli suur laud toiduga kaetud, kust igaüks sai süüa võtta ning siis pidi oma klassi juurde sööma minema. 

Kuskil kella kümne-üheteistkümne ajal läksid vanemad inimesed koju ning noored jäid pidu pidama. Samal ajal, kui kõik sõid, pani õhtune bänd oma pillid püsti, et õigeks ajaks valmis olla. Siis läkski igavene trall ning tantsulust jälle lahti. Kuna ma pidin järgmisel päeval vara tõusma, et võrkpallivõistlustele minna, hakkasin mõni aeg pärast keskööd kodupoole kõmpima.

Ühesõnaga oli vahva õhtu! Kahjuks ei ole sellest õhtust väga pilte. Pildistajaid oli seal palju, kuid pilte ei leia ma kuskilt üles. Ise ka teha ei saanud, sest pidin pidevalt proovis või kusagil mujal olema.



Sunday, February 19, 2012

Tere kevad!

Olen kõiki päris kaua juba teadmatuses hoidnud. Viimased nädal aega viibisin jälle suvemajakeses. Seetõttu pole ka siia midagi kirjutada saanud. Suvemajja sõitsime seetõttu, et praegu on talvevaheaeg. Ehk siis saime nädalakese jälle puhata. Homme peab aga taas kooli minema. 

Suvemajakeses möödus aeg mõnusalt. Ega me suurt midagi seal ei teinud. Kolm korda sai jälle ujumas käidud. Ühel korral kuulsin riietusruumis kuidagi väga tuttavat keelt. Tuli välja, et seal olid mõned soomlased. Väga kodune tunne oli. Sain ka siinse jääjoogi ära proovida. Kuidagi väga magus oli. Muidu sama. Ujulas moodustus meil väike rutiin. Kõigepealt läksime kuuma basseini. Mõne aja pärast, kui piisavalt olime niiöelda julgust kogunud, otsustasime külma basseini minna. Idee poolest pole see küll külm, lihtsalt neist kõige külmem. Enne kastsime end aga veidi soojema veega ühes teises basseinis üle ning siis läksimegi põhibasseini. Seal suures basseinis oli igasuguseid madratseid ning muid ehitisi, mille peal turnida sai. Eks me veetsimegi seal päris mõnusalt aega. Kui keegi niiöelda külma eest mõne asja peale ronis, siis oli põhisiht ta sealt pealt külma vette kukutada. Pärast külma vett sinna kuuma vette minemine oli minu jaoks piinarikas. Reaalselt selline tunne, et oled keeva vee sees. 

Vahepeal käisime vahetusisa vanematel külas. Õhtusöögilauas tulid vahetusõpilased teemaks ning mulle öeldi, et ma pean end väga hästi üleval. Success! Öeldi siis mu vahetusõele ka, et ta end kenasti Mehhikos üleval peaks. Suure osa ajast veetsime aga kodus raamatuid lugedes. Suhteliselt koomiline pilt oli, kui elutuppa läksin ning seal olid kõik diivanid ning tugitoolid lugevate inimeste poolt ära hõivatud. Eks ma otsisin endale ka mingi kohakese ning hakkasin lugema. Ainuke, kes vist ei lugenud, oli mu vahetusisa. 

Lumi tuli vahepeal maha, natuke aega oli, kuid nüüdseks on see jälle ära sulanud. Kui täna koeraga jalutamas käisin, siis oli küll selline jube mõnus kevadine ilm. Eks ma siis loodangi, et kevad jõuab vaikselt kätte ning vahepeal ei tule mingit lumelahmakat maha. 

Päikest!


Tuesday, February 7, 2012

The night of Twister (pictures)



Something easy for a bit.

Girlpower.


Our main team.


 Damn..

 Pressure..

..and he's out.





I had that position pretty often. 







My favourite picture.





YFU hygge-weekend

Laupäeval, 4. veebruaril, ärkasin hommikul kell viis üles, et end Tommerupi poole minemiseks valmis seada. Seal asub nimelt YFU maja. Kella kuue paiku liikusin bussipeatuse poole. Pidin bussiga Aarhusisse sõitma, kus pidime Nickiga rongi peale minema. Mu buss jäi aga mõnusalt vähemalt kümme minutit hiljaks. Ma olin juba lootust kaotamas ning oleksin vanematele helistanud, et ehk nad saavad mind ära viia, sest vastasel juhul ei jõuaks ma rongi peale, kui lõpuks buss tuli. Õnneks me jõudsime Aarhusisse ikkagi õigeks ajaks ning ma ei jäänud rongist maha. Pidime Tommerupi kahe rongiga minema. Vahepeal oli päris jahe oodata.


Mööduvad rongid keerutasid lume päris mõnusalt lendu.


Lõpuks jõudsime kohale. Olime ühed esimestest, vähemalt vanade vahetusõpilaste seas. Uued vahetusõpilased, kes jaanuaris Taani olid tulnud, olid infotunnis. Ajapikku jõudsid ka teised vahetusõpilased kohale. Alguses ajasime niisama kõigiga juttu ning vahetasime muljeid. Kui uued vahetusõpilased olid oma infotunniga valmis, hakkasime lõunat sööma. Enne veel tutvusime veidi nendega ka. Uusi oli vist kuskil seitse.

Pärast lõunat avastasime Jan Hendriku (sakslane) ning Nickiga ühe puust loogikakarbi, kus pidi teatud klotsid õigesti panema, et see kenasti kokku sobituks. Me võtsime endale ülesandeks selle ära lahendada. Päris mitu korda olime kohe-kohe valmis saamas, kui jälle mingi takistus tuli. Eks meil läksi päris palju aega, kuid mingi hetk sobitusid kõik klotsid kokku ning me olime enda üle ikka päris uhked. Tegin sellest kuubikust päris palju pilte, et me ikka pärast oskaks seda samamoodi kokku panna. 

Jan Hendrik & Nick



Lisaks oli meil võimalus filme vaadata. Keldrikorrusele oldi üles pandud üks suur ekraan projektoriga, mille sai arvutiga ühendada. Vedasime maja pealt sinna põrandale madratseid ning patju, et oma olemine päris mõnusaks teha. Siis otsustasimegi filmi vaatama hakata. Selleks valisime Final Destination 5-e. See oli suhteliselt verine. Aga muidu oli seal ruumikeses mõnus hubane filmide vaatamiseks.



Pärast filmi läksime tagasi söögisaali. Avastasime riiulitelt sellise mängu nagu Twister, mida siis mõnusalt mängima hakati. Mina vaatasin alguses niisama pealt, sest ma pole kunagi Twisterist väga vaimustuses olnud, kuid lõpuks otsustasin ka mina end väänama hakata. Kokkuvõttes leidsin, et see mäng on ikka päris sõltuvusttekitav. Vahepeal pidin seal lausa spagaati tegema. Kuna mul alguses juuksed lahti olid, siis ma ei näinud väga, mis toimus, kuid keegi tore inimene suutis mul vahepeal juuksed krunni siduda. :)

Vabatahtlik Michael, sakslane Laura ning mina lahingus.

Ouch, ouch, ouch..

..ja lendasingi välja.


Siis hakkasime õhtusööki sööma. Selleks oli riis kanakastmega. Pärast õhtusööki mõtlesime välja lumesõda mängima minna. Väljas oli ikka päris jõhkralt külm ning ega see ka väga juurde ei aidanud, et mind pidevalt pikali suruti. Nendeks geeniusteks olid Joris (belglane), Jan Hendrik (sakslane) ning Michael (vabatahtlik). Vähemalt Joris oli džentelmen ning kukkus minuga koos. Kuna tema oli alumine, siis ei olnudki see kukkumine kõige ebameeldivam. Aga jah, teised suutsid selle mõnusalt ära korvata. Kui ma lõpuks sisse läksin, olid mu juuksed lund täis, ripsmed külmunud ning mu pükste musta värvi oli lume alt vaevalt näha. Aga tore oli.

 Mina & Joris

Õhtul hakkasid mõned inimesed kaarte mängima. Ma vaatasin alguses lihtsalt pealt. Mingi hetk mõtlesin aga mina ka kaarte mängima hakata. Jorisele tuli mõttesse selline tore mäng nagu linnade põletamine. Ma polnud seda ikka päris kaua mänginud, kuid mäletasin hästi, kui mõttetu ning lõppematu mäng see on. Alguses läks mul seal päris hästi, kuid siis suutis ta mind ära võita. Ka teine kord ei läinud mul paremini. Pärast kaht mängu oli kõigil sellest juba piisavalt kõrini, et see mõte nurka visata. 

Joris hakkas kaartidest aga maja ehitama. Ta suutis päris pika esimese rea sinna moodustada, kuid siis läks see luhta. Eks ma siis näitasin talle teist tüüpi kaardimaja ehitamise moodust. Mingi hetk hakkasimegi seda viisi kaardimaja tegema. Meiega liitus ka Jan Hendrik. Kui me saime esimese korruse valmis, hakkasime sinna peale tavalist tüüpi kaardimaja ehitama. Põhiline arhitekt oli Joris. Eks me seal hoidsime hinge kinni, et see majake ära ei laguneks ning tegime igast etapist pilti. 


Jan Hendrik & Joris (ei tea, mis värk selle põsele kirjutmisega oli)



Sutsu veel..

.. ja saimegi valmis. Esiplaanil Joris, mina & Jan Hendrik.

Ning lõhkumisprotsess vajas vaid kerget puudutust.

Vahepeal tegin kaasmaalase Jüriga ka pilti.


Pärast seda hakkasime Twisterit mängima. Alguses oli meid veidi rohkem, kuid lõpuks jäime vaid neljakesi alles: mina, Nick, Joris ning Jan Hendrik. Kokkuvõttes me ei läinudki magama, vaid otsustasime mängima jääda. Mängisime Twisterit terve öö. Arvutasime seal veidi ning tuli välja, et mängisime kuskil kuus ja pool tundi seda enne, kui pooleli jätsime, sest kõigil kehad valutasid sellest tohutust väänamisest. Aga sellegi poolest oli väga mõnus öö. Vahepeal tegime väikese pausi ka, et teed juua. Siis lasime aga uue hooga edasi. Nendest piltidest teen eraldi postituse, sest neid on lihtsalt nii palju. Ahjaa, viimases mängus olime juba nii tasemel, et see kestis ning kestis. Lõpuks otsustasime Jan Henrikuga, et peame ise selle mängu keeruliseks muutma ning hakkasime endid omavahel võimalikult rohkem väänama. Lõpuks andis ta alla ning mina võitsin. 

Hommikuks olin ma ikka suhteliselt surnud. Kui öösel olid inimesed imestanud, kuidas see võimalik on, et mul nii palju energiat on, siis hommikuks oli see kõik läinud. Olin söögisaalis ning leidsin sealt mingi padja, millele oma pea mõneks hetkeks puhkama panin. Päris magama küll ei jäänud. Ega varsti ärkasid teised ka üles, et hommikust süüa. Varsti pärast hommikusööki pidime Nickiga taas rongile minema. Seal ei suutnud ma enam väga oma silmi lahti hoida. Eriti surnult tundsin end bussis, kui tagasi Odderi poole sõitsin. Kui ma siis lõpuks koju sain, läksin varsti magama. 

Hommik.




Monday, February 6, 2012

Deers.

Eelmise nädala reedel sain Viviani ning Stigiga kokku. Otsustasime kitsekesi vaatama minna. Mõned pildid sellest..