Tuesday, December 6, 2011

Geograafiaõpetajal külas

Paar nädalat tagasi peatas geograafiaõpetaja mind kooli koridoris ning kutsus mind endale külla. Alguses olin selles suhtes küll veidi skeptiline, kuid rääkisin vahetusvanematega ning nendel polnud selle vastu midagi. Nimelt oli õpetajal plaanis ühel päeval pärast kooli minna ning järgmise päeva hommikul tagasi Odderisse sõita. Eelmise nädala teisipäeval tuligi see saatuslik päev. Pärast geograafia tundi läksimegi õpetajaga autosse ning hakkasime tema kodu poole sõitma. Ta elab Odderist kuskil neljakümne kilomeetri kaugusel lõunapool. Auto oli tal selline päris kolu ning vahepeal oli küll selline tunne, et see annab otsad. Nii õnneks ei juhtunud. 

Ta küsis mu käest poolel teel, kas ma olen Taani kõige kõrgemas tipus käinud. Ütlesin siis, et ei ole, sest käisime vahetusperega Himmelbjergetil, mis päris nii kõrgele ei küündi. Kõige kõrgem punkt on Ejer Bavnehøj. Kuna see pidavat meile tee peale jääma, siis mõtlesime sealt läbi hüpata. Kui siis kohale jõudsime, saime väikese ebameeldiva üllatuse osaliseks. Nimelt oli väljas järsku nii uduseks läinud, et kaugemale kui sada meetrit päris kindlasti ei näinud. Kui me siis vaatetorni ronisime, vaatasimegi sealt ülevalt uduga tõtt. 


Ejer Bavnehøj vaatetorn.


Kui me taas madalamale sattusime, oli udu kadunud. Lõpuks jõudsime kohale. Mu õpetaja peab farmi, kui kahtlane see ka ei kõlaks. Nimelt on tal hunnikutes lehmi, sigu ning kanatibusid. Viimaseid toodi tol päeval parasjagu kastide kaupa. Lisaks elutseb oma kümme kassi vähemalt. Kui jalutama läksime, et veidi ümbrust näeksin, jälitas üks kiisupoeg meid. See oli nii armas. Mingi hetk väsis ta vist ära ning hakkas njäuguma. Oeh, süda läks kohe soojaks. 

Kuna mu õpetajal pidavat mingi telefonipakett olema, millega ta maksab iga kuu mingi kindla summa, olenemata sellest, kuhu ta helistab või kui kaua räägib, pakkus ta mulle, et ma võiksin koju Eestisse helistada. Polnudki selleni siin veel jõudnud. Korra olen vanematega läbi Skype'i rääkinud. Eks ma siis helistasingi koju. Kõigepealt võttis õde vastu. Kui siis vanemad koju jõudsid, andis õde telefoni emale, ütlemata, et mina helistan. Ema ei tundnud mu häält päris kaua ära. Lõpuks sai pihta, et see mina olen. Istusin kuskil kolmveerand tundi telefoni otsas. Siis hakkasime õhtust sööma.

Mingi hetk ütlesin temale ning ta abikaasale head ööd ning läksin tuppa, mis mulle valmis oli seatud. Kodu oli neil ikka küll väga uhke. Maja oli kolmekorruseline koos kolme suure toa, kahe vannitoaga, garaažiga, suure köögi ning vist viie magamistoaga. Ikka kohe väga suur elamine. Ühes elutoas oli kontsertklaver ka. Minu unistuste kodu. Päris seal farmis muidu elada ei tahaks, sest see hais ei olnud seal just kõige meeldivam. Õnneks seda siseruumides ei olnud.

Järgmisel hommikul ajas õpetaja mind koputusega uksele üles, ma sättisin end valmis, sõime hommikust ning sõitsimegi kooli poole. Kokkuvõttes oli päris õnnestunud olemine.


No comments:

Post a Comment