Wednesday, November 30, 2011

Seiklused

Viimane nädal on päris tihe olnud ning seepärast polegi väga jõudnud kirjutada. Eks nüüd tuleb neid postitusi veidikene tihedamalt.

Kaks nädalat tagasi käisin reedel järjekordselt klaverit mängimas koolis. Meil on koolis kaks muusikaklassi, mis on omavahel ühendatud. Ühes neist on ainult muusikariistad ning kontsertklaver. Seal käin mina mängimas. Teises on ka veidi pille, kuid suurema osa võtavad enda alla lauad ning toolid. Kuna see klass, kus klaver on, oli seekord lukus ning ma ei viitsinud võtit võtma minna, läksin sinna teise klassi kaudu. Mängisin siis oma aja ära, panin asjad kokku ning hakkasin klassist välja minema. Uks oli ikka lukus. Eks ma siis kustutasin tule ära ning hakkasin teise muusikaklassi poole komberdama. Suutsin päris mõnusalt seal erinevate asjade otsa joosta. Kui vaheukse lahti tegin, oli ka teine klass pime. Kui väljapääsu juure edasi liikusin ning ust katsusin, oli ka see lukus. Ehk siis mind oldi luku taha pandud. Kokkuvõttes läksin ma tagasi klaveriklassi ning mõtlesin veidi, mis ma nüüd teen. Mõne hetke pärast läksin akna juurde, tegin selle lahti, tõstsin kõigepealt oma koti aknast välja ning siis upitasin end järele. Pärast lükkasin akna võimalikult tugevalt kinni, et alarm üürgama ei hakkaks, kui see peale pannakse. Ikka päris mõnusa adrenaliinilaksu sain sellest. Terve tee koju naersin enda üle.

Eelmise nädala neljapäeval läksin koeraga jalutama. Päev oli nagu päev ikka. Kui me olime majast kuskil paarisaja meetri kaugusel, tundsin, et kett läks kuidagi lõdvaks. Nii minul kui koeral läks mõni sekund aega, et mõista, et ta oli kuidagi imemoodi keti kaelast ära saanud. Eks ta pani siis ajama. Mul ei olnud telefoni ka kaasas, et kellelegi helistada. Enne kodust väljumist olin kusjuures mõelnud, et peaks kaasa võtma, kuid kokkuvõttes mõtlesin, et ma ei lähe nii pikaks ajaks. Eks ma siis jooksin Vaksile järele. Ilmselgelt jooksis ta iga kord ära, kui ma liiga lähedale jõudsin. Kirusin päris palju omaette. Mingi hetk oleksin ta peaaegu isegi kätte saanud. Kord palusin ühe naise abi, kuid kuna ma piisavalt kaugel olin, siis ta ei saanud aru ning siis oli juba liiga hilja. Mingi hetk läksin ma koju, et telefoni võtta. Kõik olid kodust ära, mis on kahtlane, sest tavaliselt on kõik kodus. Igatahes ei olnud keegi ka lähitulevikus koju tulemas. Eks ma tegin veel paar ringi väljas, kuid siis otsustasin kodus olla. Vähemalt sain oma jooksutuuri ära tehtud, mis sest, et jube ebamugavalt ning paksult riietunult. Mõne aja pärast, kui inimesed koju olid tulnud, läksime jälle koera otsima. Vahetusvend sai ta lõpuks kätte. Oeh, ikka jube tobe päev oli.

Täna oli meil ujumine. Kui lõpuks riided olid vahetatud ning me basseini saime, hakkasime erinevaid ülesandeid tegema. See oli veidi veider, et meiega samas basseinis sukeldujad olid. Vähemalt olid nad teisel pool basseini. Igatahes, õpetaja andis meile õhupallid ning ütles, et me need vee all täis puhuksime. Kusjuures see ei ole üldse lihtne ülesanne, sest see õhupall tahab kohe veest välja hüpata, kui talle veidikenegi õhku sisse puhuda. Eks päris mitu korda pääseski ta mult käest ära ning läks kergelt lendu. Lõpuks sain ta kuskil pooltäis. Järgmiseks andis õpetaja meile kõrred, mida pidime ujumise ajal hingamiseks kasutama. Ütleme nii, et ka see ei olnud kõige edukam, sest kõrs on ikka liiga peenike selleks, et sealt piisavalt õhku läbi tuleks. Vähemalt lõpuks hakkasime midagi mõistlikku tegema. Nimelt õppisime elusid päästma. Olime paarides ning päästsime teineteist korda-mööda. Sellega sain ma kenasti hakkama. 


YFU kokkusaamisest Kopenhaagenis proovin ka varsti kirjutada. Pean selleks enne pildid arvutisse panema. Neid ei olegi väga palju, sest sealne ilm oli ikka jube nigel piltide tegemiseks.

No comments:

Post a Comment