Wednesday, November 30, 2011

Seiklused

Viimane nädal on päris tihe olnud ning seepärast polegi väga jõudnud kirjutada. Eks nüüd tuleb neid postitusi veidikene tihedamalt.

Kaks nädalat tagasi käisin reedel järjekordselt klaverit mängimas koolis. Meil on koolis kaks muusikaklassi, mis on omavahel ühendatud. Ühes neist on ainult muusikariistad ning kontsertklaver. Seal käin mina mängimas. Teises on ka veidi pille, kuid suurema osa võtavad enda alla lauad ning toolid. Kuna see klass, kus klaver on, oli seekord lukus ning ma ei viitsinud võtit võtma minna, läksin sinna teise klassi kaudu. Mängisin siis oma aja ära, panin asjad kokku ning hakkasin klassist välja minema. Uks oli ikka lukus. Eks ma siis kustutasin tule ära ning hakkasin teise muusikaklassi poole komberdama. Suutsin päris mõnusalt seal erinevate asjade otsa joosta. Kui vaheukse lahti tegin, oli ka teine klass pime. Kui väljapääsu juure edasi liikusin ning ust katsusin, oli ka see lukus. Ehk siis mind oldi luku taha pandud. Kokkuvõttes läksin ma tagasi klaveriklassi ning mõtlesin veidi, mis ma nüüd teen. Mõne hetke pärast läksin akna juurde, tegin selle lahti, tõstsin kõigepealt oma koti aknast välja ning siis upitasin end järele. Pärast lükkasin akna võimalikult tugevalt kinni, et alarm üürgama ei hakkaks, kui see peale pannakse. Ikka päris mõnusa adrenaliinilaksu sain sellest. Terve tee koju naersin enda üle.

Eelmise nädala neljapäeval läksin koeraga jalutama. Päev oli nagu päev ikka. Kui me olime majast kuskil paarisaja meetri kaugusel, tundsin, et kett läks kuidagi lõdvaks. Nii minul kui koeral läks mõni sekund aega, et mõista, et ta oli kuidagi imemoodi keti kaelast ära saanud. Eks ta pani siis ajama. Mul ei olnud telefoni ka kaasas, et kellelegi helistada. Enne kodust väljumist olin kusjuures mõelnud, et peaks kaasa võtma, kuid kokkuvõttes mõtlesin, et ma ei lähe nii pikaks ajaks. Eks ma siis jooksin Vaksile järele. Ilmselgelt jooksis ta iga kord ära, kui ma liiga lähedale jõudsin. Kirusin päris palju omaette. Mingi hetk oleksin ta peaaegu isegi kätte saanud. Kord palusin ühe naise abi, kuid kuna ma piisavalt kaugel olin, siis ta ei saanud aru ning siis oli juba liiga hilja. Mingi hetk läksin ma koju, et telefoni võtta. Kõik olid kodust ära, mis on kahtlane, sest tavaliselt on kõik kodus. Igatahes ei olnud keegi ka lähitulevikus koju tulemas. Eks ma tegin veel paar ringi väljas, kuid siis otsustasin kodus olla. Vähemalt sain oma jooksutuuri ära tehtud, mis sest, et jube ebamugavalt ning paksult riietunult. Mõne aja pärast, kui inimesed koju olid tulnud, läksime jälle koera otsima. Vahetusvend sai ta lõpuks kätte. Oeh, ikka jube tobe päev oli.

Täna oli meil ujumine. Kui lõpuks riided olid vahetatud ning me basseini saime, hakkasime erinevaid ülesandeid tegema. See oli veidi veider, et meiega samas basseinis sukeldujad olid. Vähemalt olid nad teisel pool basseini. Igatahes, õpetaja andis meile õhupallid ning ütles, et me need vee all täis puhuksime. Kusjuures see ei ole üldse lihtne ülesanne, sest see õhupall tahab kohe veest välja hüpata, kui talle veidikenegi õhku sisse puhuda. Eks päris mitu korda pääseski ta mult käest ära ning läks kergelt lendu. Lõpuks sain ta kuskil pooltäis. Järgmiseks andis õpetaja meile kõrred, mida pidime ujumise ajal hingamiseks kasutama. Ütleme nii, et ka see ei olnud kõige edukam, sest kõrs on ikka liiga peenike selleks, et sealt piisavalt õhku läbi tuleks. Vähemalt lõpuks hakkasime midagi mõistlikku tegema. Nimelt õppisime elusid päästma. Olime paarides ning päästsime teineteist korda-mööda. Sellega sain ma kenasti hakkama. 


YFU kokkusaamisest Kopenhaagenis proovin ka varsti kirjutada. Pean selleks enne pildid arvutisse panema. Neid ei olegi väga palju, sest sealne ilm oli ikka jube nigel piltide tegemiseks.

Tuesday, November 22, 2011

Kiire ülevaade

Viimasel ajal pole midagi väga põrutavat juhtunud, kuid mõtlesin, et annan teada, et ma ikka veel elus olen. Tervisega on sutsu paremaks läinud. Kahjuks köhin ikka veel. Vahetusvanemad arvasid, et peaksin millalgi igaks juhuks arsti juurde minema, sest vaikselt hakkab haigestumisest juba kaks nädalat täis saama. Hostema veel ütles, et mu arst pidavalt hea välimusega olema. Minu küsimuse peale, kui vana ta on, sain vastuseks, et neljakümnendates, ehk siis liiga vana. Nali naljaks, aga igatahes peaks ta millalgi üle vaatama küll. See pidev köhimine väsitab ära. Mõni hetk tagasi tõi vahetusisa mulle kummeliteed mee ning värske sidrunimahlaga. Ütleme nii, et kummeli sisalduse tunneb ainult lõhna järgi ära. Mett pole üldse tunda. Ehk siis, eks ma mingit sooja sidrunimahla joon praegu. But a girl's gotta do what a girl's gotta do..

Täna pidime inglise keele tunni raames Aarhusisse üht etendust vaatama minema. Etenduse pealkirjaks oli "The Great Gatsby". Olime sellest inglise keele tunnis rääkinud. Täna hommikul laadisimegi end kahe tellitud bussi peale, et Aarhusi poole sõita. Sõit kestis kuskil kolmveerand tundi, veidi rohkem. Kui aga sinna jõudsime, tuli välja, et etendus oli tehnilise rikke pärast tühistatud. Vähemalt nägin kaht teist vahetusõpilast, kes sealses koolis käivad, kus meie etendus pidi toimuma. Üks oli Davi Brasiiliast ning teine Rezija Lätist (YFU kaudu). Kui olime uudise tühistamise kohta kätte saanud, läksime mõne tüdrukuga ühte kohvikusse veidikeseks istuma. Pärast seda sõitsime tagasi Odderisse. Pidime päris kaua järgmist tundi ootama. Nimelt oli algne plaan, et kui etendus lõpeb, jõuame kenasti koolimajja tunni algusajaks tagasi, kuid nüüd oli meil kolm tundi vaja kuidagi muudmoodi ära sisustada. Õnneks läks aeg suhteliselt kiiresti.

Ainult mõni päev veel ning siis läheme Kopenhaagenisse. Praegu valdab mind kirjeldamatu ärevustunne. Vähemalt nüüd saab rahulikult õiget aega oodata, sest rongipiletid on lõpuks olemas. Saan viimaks rongisõidu ka ära proovitud, sest siiamaani olen ma ainult bussiga Kopenhaagenisse ning tagasi sõitnud. Nädalavahetusest luban palju pilte teha. Viimasel ajal on see pildistamine kuidagi vähemaks jäänud. Aga et mu blogi liiga pildivaeseks ei jääks, lisan siia ühe mõnusa vana pildi. 

Pilt päris teemaväline ei ole, sest selle meistriteose loojaks on mu taanlasest sõber Stig.


 

Wednesday, November 16, 2011

The joys of school

Isn't it just amazing when you come to school, watch the timetable and realize someone has cancelled some of your lessons? It seems to happen to me more often this week. Yesterday I had only two lessons. Well, actually that was due to a little chat I had with my contact teatcher from the school the other day. When I first started at school she told me we would give it about a month and then see if there are any lessons I would like to skip. And now came the time. I decided that I would not like to attend one subject which I don't even know how to call. But as I used the help from my dearest friend Google Translate, it's supposed to be "Classical Studies".

But still there remains the joy that some teachers just like to make students glad once in a while. Today I was supposed to have five lessons, but it seems they have cancelled English. And I didn't go swimming during the P.E. class as I am a bit ill. So it leaves only three lessons for me to "suffer" in. And so will it be tomorrow. But sometimes it really is a bit annoying when I have long breaks between the classes. At least I have a book to read or hopefully when I'm using my computer there's somebody somewhere who has had the same thought.

I found out that here you can kinda just not to go to school if you choose to. Just not too much. As I need to go to YFU Midyear Seminar next Friday and can't go to school, I asked my classmates who should I tell about it. And they said that I don't have to tell anyone. I just don't come and that's that. I guess it is kinda convenient, yet weird for me who is used to teachers hunting you down in the hallways after you have been absent for a day or so. 

But I can't really wait to see everyone! Now that there is so little time left..
Hopefully I would be back in shape by then - without the runny nose and sore throat.


Sunday, November 13, 2011

Nädalalõpp

Reede, 11. november 2011

Sai siis esimest korda lõpuks korralikul koolipeol ära käidud. Mõned tüdrukud läksid Stinna juurde, et end valmis sättida, kuid mina ei saanud kahjuks minna. Nimelt oli neljapäeval mingi tähtpäev Taanis olnud ning reedel tulid vanavanemad meie poole, et seda tähistada. Leppisin siis teistega kokku, et me kohtume rongijaamas. Mõtlesin, et peo jaoks võib veidi kõrgema kontsaga saapad jalga panna. Rattaga oli nendega muidugi väga ebamugav sõita. Alguses mõtlesin jala minna, kuid kokkuvõttes olin nii hiljaks jäämas, et mõtlesin ümber. 

Kui koolimajja jõudsime, tuli välja, et mul oli mu õpilaskaarti vaja, et sisse saada. Ukse peal olid nimelt turvamehed, kes eeldatavasti siis päris igaüht sisse ei laseks. Minul oli õpilaskaart muidugi koju jäänud. Õnneks smuugeldasid klassiõed mu turvaliselt sisse. Peole saamiseks pidi veel 50 DKK-d maksma. Selle eest sai templi käe peale, kus oli kooli nimi, aadress ning vist isegi telefoninumber. Kuigi me jõudsime sinna kuskil tund aega pärast algusaega, oli tantsuplats suhteliselt inimtühi. Läksime siis teise ruumi, et tüdrukud saaksid endale õlle osta. Ikka päris imelik on küll, et koolipidudel mitu letti on, kus kraanist õlle topsidesse lastakse. 

Kui joogid olid käes, istusime maha ning ajasime veidi juttu. Vahepeal sai tantsupõrandat ka vallutatud. Üldiselt mööduski õhtu päris palju tantsuplatsil möllates. Siis veidi kahetsesin, et olin kõrge kontsaga saapad jalga pannud, sest lõpuks päkad tulitasid. Ega muidu hakkas ka päris palav. Siis tuli välja minna ning veidi värsket õhtu hingata. Samas, ega see väga värske ei olnudki, sest väga paljud suitsetasid. 

Olime siis järjekordselt saksa vahetusõpilase Mariaga välja läinud, kui meie juurde tuli üks tüüp. Tal olid lillad sukkpüksid jalas ning hallikas pintsak seljas. Tal olid päris pikad juuksed ning muidugi suits suus. Ta ujus kuidagi jube sujuvalt sinna meie juurde ning hakkas juttu rääkima. Tuli välja, et ta on selline hipilik inimene, kellele meeldib tohutult palju suitsetada. Kui me seal väljas olime ning rääkisime, tulid sinna mõned tema klassivennad. Vahepeal moodustasime lausa seitsme-kaheksaliikmelise grupi. Kuna väljas oli päris külm, siis otsustasime Mariaga mõne aja pärast sisse tagasi minna. Nendega kohtusime aga veel teinegi kord väljas. 

Ega õhtu jooksul midagi väga ekstreemset ei toimunud. Vahepeal pidin lihtsalt Christinat tantsuplatsilt poiste küüsist päästma. Tuli välja, et meie turvamehed ei olnudki nii tasemel ning sinna peole oli ka keegi väljastpoolt meie kooli sattunud.


Laupäev, 12.november 2011

Olime tüdrukutega eelmisel nädalal kokku leppinud, et võiksime ühel õhtul kokku saada ning väikese filmiõhtu korraldada. Laupäeval läksimegi siis Christina poole. Olime viiekesi - mina, Christina, Maria, Stinna ning Nicoline. Stinnaga kohtusime rongi peal, kui sinnapoole sõitsime. 

Enne filmi vaatamist sõime õhtusööki. See oli meil kolmekäiguline. Kõigepealt oli niiöelda külm roog. Nimelt sõime mingit kalarooga koos saiakesega. See oli päris hea saiakate. Teiseks käiguks oli kartulid koos pardiliha ning punase hapukapsaga. See on taanlaste traditsiooniline jõuluroog. Sellist hapukapsast, nagu me Eestis sööme, pole ma siin veel kohanud. Kartuleid on neil kahte erinevat tüüpi - tavalised ning pruunid. Pruuni värvuse annab neile suhkur. Ehk siis maitsevad nad ka veidi magusamalt. 

Otsustasin ka klassiõdedele mannavahtu teha. Nad olid selle pärast suhteliselt ärevil. Kui kööki seda tegema läksin, siis tulid kõik ümber ning vaatasid, kuidas ma seal askeldan. Iseenesest läks selle tegemine suhteliselt kiiresti, kuid lasime tal veidi külmkapis seista, et ta oma õige kuju saaks. Kui siis sööma hakkasime, vaatasid nad mind veidi skeptiliselt, kui ma mannavahule piima peale kallasin. Kokkuvõttes Stinnale ning Mariale see maitses, Christinale kohe üldse ei maitsenud ning Nicoline lemmik see ka ei olnud, kuid samas polnud tal selle vastu midagi. Isegi päris hästi. 

Film, mida vaatasime, oli Eclipse. Ma olin seda enne näinud, kuid sellest oli omajagu aega möödas. Mõned tüdrukud polnud seda aga varem näinud. Film iseenesest mulle ei meeldi, kuid päris mõnus oli vahepeal tüdrukutega seda kommenteerida. Varsti pidin mina aga rongi peale minema, sest järgmisel päeval oli vaja vara tõusta, et võrkpalli võistlustele minna.


Pühapäev, 13. november 2011

Ärkasingi siis kell seitse hommikul. Terve maja oli vaikne ning mõnus oli omaette askeldada. Panin asjad kokku ning jalutasin rongijaama, kus kaks trennikaaslast mind auto peale korjasid. Siis sõitsime Aarhusi poole, kus võistlused pidid toimuma. 

Kui kohale jõudsime, sõime kõik koos kõigepealt hommikust. Tähendab, mina lihtsalt istusin seal, sest olin hommikul juba söönud. Tuli välja, et täna on kohal viis võistkonda, ehk siis me pidime neli korda mängima. Ma olin rivist ikka väga väljas. Eks see oli vast vähese magamise pärast, kuid viimasel ajal on tervis ka veidi jamanud. Õnneks vahepeal hakkasin päris hästi mängima, kuid lõpupoole vajusin jälle ära. Kokkuvõttes otsustasin ma viimase mängu ajal üldse punkte panema minna. Nimelt oli meil üle kuue mängija kohal, niiet keegi pidi nii või naa väljas olema. Jube mõnus oli seal pingikese peal end sirutada samal ajal, kui teised tõmblesid. 

Kokkuvõttes ei võitnud me mitte ühtegi mängu. Samas, kui meie võistkonda vaadata, siis olime seal teistest veidi vanemad ka. Ilmselgelt mitte mina, kuid üldiselt. Minu võistkonnakaaslased on kuskil neljakümnendates ning paaril mehel on ikka päris mõnus õllekõhuke ees. Teistes võistkondades olid inimesed kuskil kahekümnendates-kolmekümnendates. 

Siiski päris ilma võiduta ma koju ei läinud. Ühel võistkonnal oli ainult viis mängijat, niiet kahel korral käisin nende võistkonnas mängimas. Nimelt pidi igas võistkonnas vähemalt kaks naismängijat olema, kuid neil oli ainult üks. Ühe mängu võitsin nende võistkonnas mängides.

Praegu istun aga kodus ning joon juba kolmandat tassi teed, sest külmetus tundub aina tugevamaks kiskuvat...


Pilte laupäevasest filmiõhtust:

Kõigepealt tuleb toiduained võtta...

 ...siis õiged kogused mõõta...

...vahepeal teistele seletada..

...ning siis kõik kokku segada.

Esimene käik.

 Teine käik.





Thursday, November 10, 2011

Update

Uskumatu, kuidas üks raamat võib sind endasse süüa. Tegelikult, päris mitu raamatut. Nimelt olen viimase kolme päeva jooksul veel kaks raamatut läbi lugenud. Koos nendega sai terve saaga ära loetud. Ning üllatavalt mugav on inglise keeles lugeda. Vahepeal tundus, justkui loeks eesti keeles. Ühel päeval oli mul raamat koolis kaasas. Kui ma olin klassikaaslastega pikema taanikeelse vestluse maha pidanud ning üritasin raamatule keskenduda, sain küll üllatuse osaliseks, kui see veidi raskendatud oli. Nimelt hakkasid taanikeelsed sõnad peas keerlema. Samas oli see hea uudis. Nimelt tundub, et taani keelele ümberlülitumine läheb lihtsamaks. 

Tegimegi väikese diili, et koolis räägin kolmanda tunni algusest kuni neljanda tunni lõpuni ainult taani keeles. Nende kahe tunni vahele jääb kõige pikem - pooletunnine - paus. Siiamaani on see plaan edukalt läinud. Päris taanikeelne kõik ei ole, sest mingid sõnad vajavad ikkagi tõlkimist, kuid imestan, kui pikki vestluseid suudan nendega maha pidada. See pakkus veidi nalja, kui klassikaaslaste Stinna ning Sebastian L-ga üks päev pärast kooli kodu poole liikusime ning meie taanikeelne vestlus toimus popcorni teemal. Lisaks, kuna ma olen harjunud, et kõik inimesed mu ümber räägivad taani keelt, on vahepeal Christina pool peatuva saksa vahetusõpilase Mariaga kahtlane rääkida, kui ma ei saa temaga taani keelt kasutada. 

Eile, kolmapäeval, oli tohutult tore päev. Nimelt toimus meie ning mõnes teises koolis mingi järjekordne üritus ning meile anti vaba päev. Ehk siis ma ei pidanud oma jalga kordagi päeva jooksul kooli tõstma. Hommikul ajas vahetusema mind ikka varem üles, kuna ta unustas ära, et ma ei pea tegelikult varem tõusma. Mul polnud sest midagi, saingi kõhu täis süüa ning tagasi magama minna. Pidin oma kontaktisiku Ibeniga kokku saama, kuid kui juba välisriideid selga panin, sain talt sõnumi, et ta on haigeks jäänud ning me peame oma kohtumise edasi lükkama. Kuna mul oli mõttes pärast Ibeniga kohtumist Aarhusis ka Adamiga kokku saada, siis pidin selle ka tühistama, sest ma ei liikunudki Aarhusisse. Kahju oli muidugi, kuid eks peab mõne teise korra kokku leppima. 

Sel laupäeval läheme tüdrukutega jälle Christina poole. Nimelt mõtlesime filmiõhtu korraldada. Tuli mõttesse neile ka mannavahtu teha. Õnneks on mul seekord mannat küllaga ning ei pea selle otsingutele suunduma. Eks näis, mis nemad sellest arvavad. Vahetuspere reaktsiooni järgi ei julge väga midagi oodata. Tähendab, mitte, et neile see absoluutselt ei maitsenud, kuid lemmikute hulka ta neil ka ei läinud. Aga eks näis, mis mu klassiõed sellest arvavad. 

See ka veel, et täna ütles meie muusikaõpetaja, et meist oldi Odderi raamatukogu kodulehel kirjutatud. Nimelt kui käisime seal Spil Dansk Dag ajal, oldi meist pilte tehtud ning siis sinna üles pandud. Kui mahti sain, läksin ka ise järele uurima. Ning seal ta oligi: pildid meist ning väikene tutvustus, kes me oleme, millega ning mille puhul me esinesime.


Monday, November 7, 2011

100 päeva

Nüüd on mu Eestist lahkumisest sada päeva möödas. Aeg on ikka tõesti kiiresti läinud. Asjad siin lähevad iga päevaga paremaks. Osad klassiõed on tohutult headeks sõbrannadeks osutunud. Kui reedel Stinna, Nicoline' Christina ning Mariaga väljas käisin, siis tuli see ka jutuks, et mul on kuskil kaheksa kuud siin jäänud. Nii armas oli, kui ühel hetkel Christina ütles, et me sellest ei räägiks, sest see muudab ta kurvaks. Stinna tõi välja, et kui me oleme selle pooleteist kuu jooksul nii lähedasteks muutunud, siis mis veel kaheksa kuu jooksul saab. Ma olen kindel, et see aeg on täis väga huvitavaid seike. Pidasime vaikselt juba plaani, et nad tulevad mulle suvel Eestisse mõneks ajaks külla. Õnneks praegu saame veel sellele mõtlemata oma aega mõnusalt siin veeta.

Olen enda jaoks siin raamatukogu avastanud. Ostsin endale ühel päeval ühe taanikeelse raamatu. Kuna see ei ole lasteraamat, siis ei ole ka selle lugemine kõige lihtsam. Kui ma siis omaette seda teksti veidi tõlkisin, tuli jube tahtmine lihtsalt lugeda. Eks ma siis läksingi raamatukokku, hakkasin liikmeks ning seejärel suundusin raamaturiiuleid lappama. Leidsin inglisekeelsed raamatud kiiresti üles. Üks raamatu tundus huvitav, niisiis laenutasingi selle. Alguses olin skeptiline, sest see oli inglisekeelne raamat. Üldiselt meeldib mulle raamatuid ikkagi eesti keeles lugeda. Kuid kui lugemiseks läks, ei suutnud raamatut käest panna. Sai kolme päeva jooksul loetud. Avastasin, et inglise keeles lugemine läheb nüüd täielikult ilma probleemideta. Üks igati meeldiv üllatus. Eks mu inglise keel on siinolekuga veel edasi arenenud. Õnneks on sellel raamatul veel kaks osa, niiet lugemisrõõmu jätkub. Jäin raamatust kergelt sõltuvaks ning ei suuda oodata, millal kool lõpuks läbi saab ning saan raamatukokku teise raamatu järele minna. Kui kedagi huvitab, siis raamatu pealkiri on Poison Study ning see on kirjutatud Maria V. Snyderi poolt.

Neljapäeval lähen ühele YFU kohtumisele. Nimelt soovis Adami juuniorkontaktisik, et ma seal oma kogemusest vahetusõpilasena räägiksin. Suurema osa jutust räägin ikkagi inglise keeles, kuid tutvustan end taani keeles. Eks ma proovin sellega kenasti hakkama saada ning heal juhul veidi pikema sissejuhatuse teha. Väga ma muidu mõelnud ei ole, millest ma seal täpselt räägin. Õnneks saan oma juuniorkontaktisiku Ibeniga kolmapäeval kokku ning loodetavasti saab ta mulle mõne hea näpunäite anda. Kolmapäeval on meil nimelt koolist vaba päev. Ma täpselt ei saanudki aru, miks, kuid igatahes on see mõnus vaheldus. Hommikul ärkan siiski suhteliselt vara üles, et rongi peale minna, et Aarhusisse sõita ning Ibeniga niiöelda hommikukohvi nautida.

Kolmapäeval käisin siis lõpuks selles võimlemistrennis, kuhu juba eelmisel korral tahtsin minna, kuid mis tühistati. Pärast trenni otsustasin, et ma ikkagi ei hakka seal käima. Nimelt ei leidnud, et sealne treener on minu jaoks see kõige parem. Tema õpetusmeetod ei olnud nimelt mulle sobiv. Kahju muidugi, kuid võib-olla leian mõne teise trenni, millega liituda. Vähemalt käin ikka võrkpallis edasi. See pühapäev läheme lõpuks võistlustele ka. Tean, et need toimuvad Aarhusis. Hommikul korjab üks trennikaaslane mind auto peale ning siis sõidame Aarhusisse.

Eks ma proovin jälle veidi tihedamalt kirjutama hakata, kui raamatu kõrvalt mahti saan..