Saturday, September 24, 2011

København

Sai siis päris mitu nädalat tagasi ühel nädalavahetusel (3. - 4. september) koos Adamiga Kopenhaagenis käidud. Plaan oli minna laupäeva varahommikul ning mingi aeg pühapäeva päeval tagasi tulla. Ööbisime Paige'i juures.

Läksime laupäeval esimese bussiga, mis sõitis Aarhusist välja kell kolmveerand seitse. Läksime siis Adamiga bussi peale ning istusime bussi tagumistele pinkidele. Sealne piletiostusüsteem on selline, et kui kõik on bussi istunud, hakkab bussijuht või siis tema abiline bussi tagant otsast peale pileteid müüma. Eks ta tuli siis meie juurde esimesena. Ma tahtsin oma pileti eest eesti pangakaardiga maksta. Nimelt oli hostema spetsiaalselt bussijaama helistanud ning küsinud, kas sellega saab maksta ning vastuseks oli saanud, et muidugi saab. Aga läks teistpidi. Mu pangakaarti prooviti kolm korda, kuid ei läinud läbi. Samal ajal ütles Adam mulle, et ta ei leia oma rahakotti üles. Helistas oma hostisale ning palus vaadata, kas äkki jäi autosse. Igatahes igavene jama. Piletimüüja ütles siis, et ta tuleb meie juurde pärast tagasi ning läks järgmiste kundede juurde. Kuid ta ei tulnudki tagasi. Ei tea, kas unustas meid ära või mis. Igatahes saime selle otsa tasuta. Ahjaa, Adam leidis oma rahakoti ka üles. Oli selle teise taskusse pannud.

Bussisõit läks iseenesest hästi. Aarhusis sõitsime kuskil kümme minutit ning siis läksime praami peale, mis viis meid Jyllandilt Sjællandi peale. Praami peal oli kuidagi kahtlaselt kodune olla. Vast selle pärast, et Eestis sai ikka päris palju Soome või Rootsi vahelt laevadega sõidetud. Läksime siis Adamiga ülemisele korrusele, kuid tuli välja, et seal on restoran ning jääda saab sinna juhul, kui me midagi ostame. Kuid kui menüüd vaatasime, siis läksime suhteliselt kiire sammuga sealt minema. Nimelt olid kõik asjad ikka üle mõistuse kallid. Läksime siis välja. Tol päeval oli tohutult mõnus tuul. Teatud kohas isegi nii tugev, et kui näoga vastu tuult seista, siis väga hingata ei saanudki. Pärast leidsime endale istmed alumisel korrusel ning ootasime, millal taas bussi peame minema. Mingi aja pärast istusimegi bussi tagasi ning sõitsime juba Kopenhaageni poole.

Kui bussijaama jõudsime, hiilisime Adamiga kähku bussist välja, et me piletimüüjale silma ei jääks. Kiirustasime siis bussijaamahoonesse ning hakkasime Paige'i otsima. Leidsime ta mõne aja pärast üles. Teda oli ikka uskumatult hea üle pika aja näha. Seetõttu sai teda ka mõnusalt kaisutatud. Kui olime endale Adamiga pileti ostnud, sai rongi peale istutud ning kesklinna sõidetud. Seal pidime ka Ondrej'ga kokku saama. Kõndisime veidi sealses rongijaamas ringi ning samal hetkel, kui me Ondrej'd nägime, märkasime ka üht teist YFUkat Richardit Ungarist. Ühesõnaga, Taani on ka ikka väga väike. Rääkisime veidi temaga juttu ning siis läksime neljakesi edasi Kopenhaagenit avastama.

Paige näitas meile kaardi peal veidi kohti, kuhu me võiksime minna. Kõigepealt suundusime H.C. Anderseni kuju juurde, kus lasime teistel turistidel meist kõigist pilti teha. Pärast aga liikusime traditsioonilisele šopingutänavale. Poisid läksid seniks kuskile mujale kuni meie Paige'ga poodlesime. Kui mõned asjad käes, hakkasime siis lõpuks turiste mängima. Mõtlesime minna ühte kirikusse, mille nime ma muidugi ei tea. Igatahes oli sellel kiriku katusel spiraalselt trepp, kust oli Kopenhaagenile päris mõnus vaade. Kuid kui me seda otsisime, suutsime veidi liiga kaugele kõndida. Mõtlesime siis, et teeme väikese lõunapausi. Käisime poes, ostsime üht-teist ebatervislikku ning otsisime pargipingi, kus me oma lõunat pidama läksime.

Pärast seda alustasime taas kiriku-otsinguid. Leidsime selle lõpuks üles, ostsime piletid ning hakkasime ronima. Päris mõnus oli kuulata, kuidas poisid vingusid, et seal võiks lift olla. Igatahes, mõnda aega ronisime kirikutorni sees, kuid mingi hetk saime välja minna. Paige kardab tohutult kõrgust. Ehk siis meie jäime temaga mõneks ajaks kirikukatusest kinni hoidma ning poisid läksid ees üles. Mingi hetk aga võttis Paige julguse kokku ning läksime ka meie veidi kõrgemale. Sealt avanes tõesti tohutule hea vaade. Ning sealne tuul tegi kogemuse veel võimsamaks. Mõne aja pärast hakkasime aga jälle allapoole ronima.

Järgmiseks sihtkohaks oli Christiania. See on siis niiöelda Kopenhaagenis asuv väike vaba piirkond, mille asustasid 1971. aastal hipid. Nad ei allu riigi seadustele ega reeglitele, vaid neil on omad kehtestatud reeglid. Igatahes on seal pildistamine üldjuhul keelatud. Paige korrutas pidevalt, et me oma kaamerad ära paneksime, sest muidu ta meiega sinna kaasa ei tule. Eks siis lõpuks panimegi. Christiania iseenesest ei ole väga kena koht. Tänavad on räpased ning ringi liiguvad seal ka suhteliselt imelikud inimesed. Ei tea, mis seal nii huvitavat on, et kõik sinna alati minna tahavad. Endale ostsin lihtsalt ühe kleidi meeneks ning siis astusime edasi.

Otseseks suunaks oli Kongens Have, mis tõlkes tähendab kuninga aeda. Enne aga peatusime ühe veidi suurema jõe kaldal. Istusime siis sinna maha, sõime-jõime veidi oma "lõuna" ülejääke ning vaatasime paate, mis mööda sõitsid. Neid oli kusjuures päris palju. Meie, nagu me ikka oleme, lehvitasime suhteliselt paljudele möödujatele, kuid vastu lehvitasid ainult mõned. Ega võib öelda küll, et taanlased on päris kinnised inimesed. Vähemalt meil oli lõbus olla. Lõpuks liikusime ka sinna parki, kus otsisime endale mõnusa muruplatsi ning siis taaskord maha istusime.

Pärast seda läksime rongijaama ning oligi aeg Ondrej'le head aega öelda. Meie läksime kolmekesi aga rongi peale ning sõitsime linna, kus Paige praegu elab - Holte. Rong sõitis sinna kuskil nelikümmend minutit. Pärast mahatulemist pidime veel kuskil kakskümmend minutit kõndima ning siis jõudsimegi Paige'i juurde. Panime oma asjad ära. Varsti algas õhtusöök. Saime pastat, mis maitses ikka tohutult hästi. Panime mõlemad Adamiga tähele, et nende taani keelest oli lihtsam aru saada kui Jyllandi peal. Pärast õhtusööki läksime Paige'i tuppa. Mina läksin magama Paige'i kõrvale ning Adam madratsiga põrandale. Enne magamaminekut suutsime muidugi maast-ilmast rääkida, ehk siis magama saime päris hilja.

Hommikul ärkas Paige kahtlaselt vara üles. Tähendab, temale on see kombeks. Me Adamiga põõnasime veel veidikene. Lõpuks ajas Paige mu üles ning me läksime veidi tema koduümbrust uudistama. Nimelt siis lähedalasuvat metsa. Adam jäi magama, sest ta oli vahepeal kergelt haigeks jäänud. Päevapoole sõime veidi ning siis oligi aeg taas Kopenhaageni poole minema hakata. Enne veel, kui Adamiga rongi peale läksime, istusime ühe järve äärde ning veetsime veel viimased hetked Paige'ga. Siis aga läksime rongi peale. Vähemalt see oli hea, et Holte'st oli otserong Kopenhaageni bussijaama.

Kui jõudsime bussijaama, hakkasime õiget peatust otsima. Lõpuks läksime siis ühe bussi peale. Mingi hetk aga mõtlesin bussijuhilt küsida, kas see ikka läheb Aarhusi poole. Sain vastuseks, et ei lähe. Ta näitas mulle, millised bussid lähevad. Ütlesin siis Adamile, et korjaku oma asjad kokku, sest peame teise bussi peale minema. Läksime teiste busside juurde. Seal mõtlesin igaks juhuks bussijuhilt üle küsida, kas see ikka läheb õigesse kohta. Õnneks saime jaatava vastuse. Buss oli inimesi paksult täis. Me läksime Adamiga siis jälle bussi tagumisse otsa. Mõne aja pärast hakkas bussijuht pileteid müüma. Ostsime piletid ära, kui siis Adam märkas, et ta oli oma sülearvuti eelmisesse bussi jätnud. Ütlesin, et ta teise bussi peale jookseks, et äkki see ei ole veel ära läinud. Kui Adam bussi etteotsa jõudis, tuli ta tagasi ning ütles, et bussi uks on kinni. Siis läks ta bussijuhi juurde, rääkis oma olukorra ära ning palus, et too ukse lahti teeks. See ütles aga, et tema tegi ei olnud just väga tark ning jätkas piletite müümist. Me olime mõlemad Adamiga suhteliselt ahastuses. Kui bussijuht Adamit tuimalt ignoreerima hakkas, läksin ise temaga rääkima. Bussijuht ütles, et tal on kiire. Siis nägime, et keegi teine tuli bussi ning hakkas ka pileteid müüma. Järelikult pidi bussi uks nüüd lahti olema. Ütlesin siis Adamile, et too jookseks ning ise läksin tagasi oma kohale. Istusin ja istusin, kuid Adamit polnud kuskil näha. Mõnes mõttes oli see hea märk, sest järelikult ei olnud eelmine buss veel ära sõitnud, kuid samas mõtlesin, kus ta nii kaua on. Jõudis siis aeg sinnamaani, et kõik piletid sai ära müüdud ning bussijuht istus oma kohale. Jooksin siis kiiresti bussijuhi juurde ning proovisin teda takistada ärasõitmast. Ta sõitis veidikene edasi, bussiboksist välja, kuid tundus, et ta ei tahtnud enam väga peatuda. Pidin päris palju temaga seal maadlema. Ta ütles, et meil on kiire, sest peame kahe tunniga praami peale jõudma ning oleme niigi juba kaheksa minutit graafikust maas. Mingi hetk ilmus aga Adam järsku bussiukse juurde ning ta sai kenasti bussi peale. Ütlesin siis bussijuhile kergelt iroonilise "aitäh"-i.

Kokkuvõttes lõppes kõik hästi. Adam oli nii kaua ära, sest tal oli probleeme teise bussi peale saamisega, kuid lõpuks sai ta oma sülearvuti ikka kätte. Ütleme nii, et kogu selle jandi ajal oli adrenaliin päris laes. Põhimõtteliselt möödus kogu meie tagasisõit bussijuhti kirudes. Pärast tuli veel välja, et praam jäi kakskümmend minutit hiljaks.

Oeh, sai veidi pikk jutt. Seetõttu lisan reisi pildid järgmisesse postitusse. : )




No comments:

Post a Comment