Thursday, September 1, 2011

Igapäevaelust

Üldiselt on mu elukene siin juba päris rutiinseks muutunud. Nimelt siis iga argipäev kell seitse üles, hommikusöök, veel nipet-näpet, siis rongi peale ning keeletundi. Pärast keeletundi läheme poistega linna ning siis koju tagasi. Ahjaa, meie põhigrupile on Polo näol vahepeal juurdekasv toimunud. Polo on pärit Mehhikost ning käib koos meiega keeletundes. Igatahes, see rutiin muutub varsti, sest kuskil pooleteise nädala pärast lõppeb see viienädalane keeleõpe ära ning ma lähen harilikku gümnaasiumi. Ehk siis ülejärgmisel esmaspäeval (12. september). Vahepeal juhtus see ka, et sain valida, mis keelt tahan lisaks inglise ning taani keelele koolis õppida. Oli valida saksa, prantsuse ning hispaania keele vahel. Ma valisin hispaania keele. Eks näis, mis sellest saab, sest juba praegu mõtlen seitsmes erinevas keeles ning kohati läheb küll sassi, mis keeles ma midagi ütlema pean.

Taani keelest saan ma kõige paremini aru lugedes. Kui keelt kuulen, siis saan ka midagi aru, kuid kuna mõnede sõnade hääldus on kohati ikka väga sarnane, ei ole need vestlused nii edukad kui nad olla võiksid. Ise räägin ka veel suhteliselt vähe, põhiliselt keeletundides. Aga ühel päeval teatas pere mulle rõõmsalt, et kui neil puhkus tuleb (ehk siis umbes oktoobri keskel), lülitub meie suhtluskeel absoluutselt taani keelele üle.

Tundub, et ma lähen hästi taanlastele peale. Nimelt kingiti mulle ühel korral Aarhusis šopingutänaval üks punane roos. Tegelikult oli asi selles, et Aarhusi linnapea lahkub ametist, et parlamenti kandideerida või midagi ning selle puhul jagati neid roosikesi tänaval. Teine kord olime jälle Aarhusis, seisime mõne inimesega tänaval ning rääkisime juttu. Järsku ilmus mu kõrvale üks väljasirutatud käsi oranži õhupalliga. Selle andis mulle üks noormees. Mina, viisakas nagu ma olen, ütlesin aitäh ja võtsin õhupalli vastu. Neid jagati seoses valimistega. Kui hiljem seltskonnaga Burger Kingi läksin ning me parasjagu järjekorras ootasime, tuli meie juurde üks kergelt joodiku väljanägemisega mees, kes õhupallil olevale kirjale osutas ning vanduma kukkus. Ju siis ei olnud see partei kuigi populaarne. Pärast ütles üks teine mees, et tavaliselt taanlased sellised ei ole. Mina ei tea nendest parteidest midagi, õhupall ise oli täitsa kena. Ja muidugi ei saa unustada seika bussis koos Nicki ja Pologa, kui Polo kodu poole sõitsime. Nimelt tuli bussi peale üks noor poiss, kes ei näinud välja vanem kui 10-11, kuigi ise väitis end 14 olevat. Talle meeldis kohutavalt mu põlve silitada ning mingi hetk katsus Polo musklit ka. Ühesõnaga, lõpuks olin mina naerukrampides, Polo kergelt freaked out ning Nick midagi vahepealset.

Ühel päeval sai Adamiga veidi Aarhusis ringi vaadatud, sest ta hostemal on sünnipäev tulemas ning ta mõtles, et võiks mingi kingituse talle teha. Käisime siis igasugustes poodides. Kuid kui sattusin nägema ühe pipraveski hinda, pidin küll kergelt õhku ahmima. Nimelt selle hinnaks oli kuskil 1600-1800 eesti krooni.

Sel nädalal sai ühe õhtusöögi ajal mainitud mannavahtu. Kokkuvõttes lubasin neile seda valmistada, et nad midagi eestipärast proovida saaksid. Homme ongi see otsustav päev. Kuid seda muidugi juhul, kui mu hostema kuskilt mannat leiab, sest Taanis ei ole see väga populaarne. Üldse, kui mainisin, et mannat selle tegemiseks vaja läheb, vaatas ta mind mõne hetke suurte silmadega. Pärast ütles, et nemad kasutavad seda ainult beebitoiduna. Ning täna ta seda poes igatahes ei leidnud. Pidi homme uuesti otsima minema. 

Kõige rohkem ootan ma aga nädalavahetust, sest lähen lõpuks Kopenhaagenisse. Sai pidevalt sealsete inimestega räägitud ning ma ei suutnud kiusatusele vastu panna. Niisiis läheme Adamiga laupäeva hommikul varajase bussiga sinna ning saame Paige'iga kokku. Ondrej peaks ka meiega mingi aeg liituma. Paige pani kokku terve kava, mida kõike me seal teha saame. Ööseks lähemegi tema poole ning pühapäeval  istume mingi aeg uuesti bussi peale ja sõidame koju. Igatahes tundub, et see nädalavahetus tuleb meeldejääv.

Eile õhtupoolikul, kui parasjagu lauda katsin, mängis raadio ning sealt tuli laulu "Killing Me Softly" taanikeelne versioon. Kuulsin refräänis pidevalt sõna "kana", kuid mõtlesin, et ju siis on see jälle üks neist sõnadest, mis kõlab sarnaselt mõnele teisele sõnale. Lõpuks ütlesin hostemale, et ma kuuleks justkui pidevalt "kana" selles laulus. Ja mis välja tuli? Et selle laulu põhiteemaks oligi kana. Geniaalne.

Praeguseks niipalju.


2 comments:

  1. küll sul ikka veab, et sul keegi lähedal elab, mulle on kõige lähedamal see leedu tüdruk, kes kokutab :D surn igavusse siin, aga üks klassivend lubas arvutimänge koos minuga mängida :D

    ReplyDelete
  2. Seda küll. Kahjuks kui keeletunnid ära lõppevad, näen neid vähem. Aga siis saan see-eest lõpuks klassikaaslastega tuttavaks. Tore, et sul klassivend selline hakkaja on. :D

    ReplyDelete