Friday, September 30, 2011

Kaks kuud

Tänasega sai minu taanijõudmisest kaks kuud. Mäletan seda päeva väga hästi, justkui oleks see eile olnud. Kuid samas on selline tunne, et olen siin terve igaviku olnud.

Praegu istun kooliõuel ning naudin päikest. Mul on järjekordselt vaba tund. Viimane nädal on tohutult ilusate ilmadega mööda läinud. Pole küll sellist tunnet, et praegu on septembrikuu viimane päev. Väga vabalt võib lihtsalt topi väel väljas ringi käia. Ning arvatavasti hakkaks siis ka palav. Aga ega neid päikeselisi ilmu siinmaal väga palju kohta, niiet tuleb nautida, kui vähegi võimalus on. Ning seda ma praegu teengi. Tunne on fantastiline - värske õhk, liblikad, kukekiremine, kohatine kerge tuuleiil. Ainult väikesed ämblikud ning muud putukad on tüütud. Jooksevad siin üle mu käte ning klaviatuuri pidevalt. 

Kahjuks peab varsti sisse tagasi minema, sest sülearvuti aku ei pea piisavalt kaua vastu. Muusikatund algab küll aga alles veidi rohkema kui kolmveerand tunni pärast. Seekord harjutame ka gruppides oma laule. Ei ole küll päris kindel, kui palju meie grupiliikmeid kohale tuleb, sest pillimeestel on vaja veidi omaette harjutada. Mina lähen aga kohale. Nimelt panin endale teise muusikaklassi pärast viiendat tundi aja kirja, et veidi omaette saaksin muusikat teha. Ei taha nagu väga niisama ka lakke passida senikaua.

Päikest!


Thursday, September 29, 2011

Skole

Niisiis jõudsin mina ka lõpuks kooli. Praegu olen kuskil kaks nädalat seal oma aega veetnud. Ma käin siis muusika ning inglise keele kallakuga klassis. Üldiselt väga tundides midagi ei tee, sest lihtsalt ei mõista piisavalt keelt. Samas, matemaatikat mõistan vahest isegi rohkem, kui teised. Seda vast selle pärast, et ma kunagi samad teemad üle olen käinud. Aga muudel juhtudel tuleb mulle appi mu väike sõber, keda ma koolis kaasas kannan - minu sülearvuti. Üldiselt on lauad alati sülearvutitega täidetud. See on siin ikka väga populaarne. Igal õpilasel on oma internetikasutaja, millega ta internetti minna saab. Sain endale ka selle lõpuks tehtud ning sulandusin niiöelda üldisesse massi.

Kuid üks tund muidugi on, mis mulle väga meeldib ning millest aru saan. Selleks on inglise keel (muide, mind pandi kõrgema tasemega inglise keelde). Seal saan vähemalt kaasa teha. Ning kohati saab päris huvitavaid asju tehtud. Ühel päeval mõtles õpetaja, et me võiks veidi grammatilist ülesannet teha ning ütles, et me leiaksime YouTube'st vigaseid kommentaare ning need korralikku inglise keelde tõlgiksime. Pidime igasugused tähevead, kirjavahemärgivead ning sobimatu keelepruugi ära parandama. Teine kord pidime ühe lühijutu kodus läbi lugema. Pärast tunnis ütles õpetaja, et ta oli sama asja teise klassiga läbi teinud ning kui nad arutasid, mis jutus toimus, siis olevat klassil tohutult igav olnud. Niisiis tuli ta mõttele, et meie end gruppidesse jagaksime ning selle põhjal näidendid teeksime. Võisime oma fantaasial lennata lasta - räpp, pantomiim, muusikal - ühesõnaga, mis iganes meil ka pähe ei tule. Õnneks oli meil kaks keeletundi ning jõudsime kenasti valmis. Ja näidendid tulid ikka vägevad.

Midagi veidi üldisemalt. Minu koolis kestab üks ainetund seitsekümmend minutit. Esimene tund algab hommikul kell veerand kaheksa. Kuigi tunnid on pikad, tundub, et neis ei tehta mitte midagi. Kõik liigub siin kuidagi eriti aeglaselt. Ning tohutult palju tehakse grupitöid. Võibolla see ongi üks põhjus, sest siis tavaliselt räägitakse muid asju. Kui grupitöö on, siis paljud lähevad klassist välja ning otsivad endale mingi nurgakese, kus maha istuda. Aga vähemalt see on hea, et üle viie tunni päevas ei ole. Iga päev on siin erinev tunniplaan, mis ka nädalate arvestuses muutub. Ehk midagi väga ette planeerida pole võimalik. Ei tea, võibolla ajaga muutub asi natuke korrapärasemaks, kuid praegu on küll nii, et igaks juhuks peab igal õhtul üle vaatama, kas on mingeid muudatusi toimunud. Väga vabalt võib juhtuda, et päeva jooksul on sul mingi kahetunnine paus, kus sul mingit tundi ei ole ning võid niisama lakke passida. 

Suhteliselt välisukse kõrval on meil koolis kaks ekraani seina peal, kust õpilased saavad vaadata, mis tund neil kus hakkab. Suhteliselt mugav. Ma ise kasutan seda vana varianti, et kirjutan märkmikusse üles. Kella meie koolis helisemas ei kuule. Kõik teavad kellaaegu, millal mingi tund lõppeb või algab. Alguses oli suhteliselt imelik, kui mingil hetkel õpilased lihtsalt tõusid püsti, panid oma asjad kokku ning astusid uksest välja. Eks ma siis niiöelda jälitasin oma klassikaaslasi, et teaksin, millal ma tunnis või vastupidiselt vahetunnis olema pean. Üks, mis oli alguses harjumatu, on see, et toolid ei lükata tavaliselt mitte lihtsalt laua alla, vaid tõstetakse vahetult lauaplaadi all asuvatele kinnitustele, ehk siis tool ei puuduta maad. Eks koristajal on muidugi lihtsam nii. 

Lõunat sööme tavaliselt veidi pikematel vahetundidel. Ehk siis teisel vahetunnil, mis on veerand tundi, või kolmandal, mis on pool tundi. Kooli keskel asub selline suurem ruum, kus on lauad ning toolid. Eks see peaks vist meie söökla olema. Samas toimuvad seal ka erinevad üritused. Ahjaa, fakt Tallinna Kristiine Gümnaasiumi inimestele. Nimelt plaksutatakse siin Taanis ka, kui keegi mingi asja "sööklas" maha pillab. Kui esimest korda selle niiöelda läbi elasin, tuli mõnus muie suule.

Mu kool on ühe korrusega ning pidevalt on koridoride kõrval suured klaasaknad ning -uksed. Need on selleks, et õpilased saaksid välja suitsetama minna. Kohati on õu ikka päris paksu suitsu täis. Ja samuti joovad nad ikka päris palju õlut. Ühel reedel nimelt toimus reedeõhtune kohvik, kus sai õlu tosta. Kõikidel oli tops käes ning seda käidi pidevalt täiendamas. 

Veel üks tund, mis mulle meeldib - kehaline. Taanis on ka gümnaasiumis tüdrukutel ning poistel kehaline kasvatus koos. Kuna mul on üks tund nädalas, siis olen ainult kahes kehalises käinud, kuid siiamaani tundub küll mõnus olevat. Praegu oleme väljas ning mängime sellist mängu nagu Ultimate - reeglitega frisbee loopimine. Klassikaaslastelt olen kuulnud, et pärast sügisvaheaega hakkame ujumas käima.

Kuna ma muusikaklassis käin, siis puutun muusikaga ka veidi rohkem kokku. Üks asi on siin erinev. Nimelt õpivad nad muusikatunnis muusikateooriat. Ehk siis mitte mingit igavat ajalugu. Sellel nädalal aga oleme oma gruppides laule harjutanud. Oktoobrikuu lõpus on mingisugune muusikapäev, mille jaoks meie klass nelja gruppi jaotatud on. Kõik valivad ise, mis laule nad esitada tahavad. Vahepeal pidime hakkama igal pool esinemas ka käima. Eks siis näis. Kuna meie grupp koosneb kaheksast inimesest, siis mina ei mängi mitte klaverit, vaid laulan. Mitte, et mul midagi selle vastu oleks, absoluutselt mitte.

Järgmine nädal on meil üldse väga eriline. Nimelt renessansiteemaline. Sellest võtab osa ainult gümnaasiumi teine aste. Kuna meie klass on niiöelda loominguline, siis enamiku meie klassi õpilaste ülesanne on meelelahutusliku osa korraldamine. Ehk siis igasugune muusika, tantsimine, trikid ning mis iganes veel. Ma valisin grupi, kus toimub muusikaline tegevus - pillimängimine, laulmine - ning tantsimine. Kokkuvõttes on mul järgmine nädal praeguste andmete järgi ainult neli ainetundi: kaks taani keelt ning kaks ajalugu. Millalgi tulevad kõik teise gümnaasiumiastme õpilased kokku ning esitatakse, mida ette valmistatakse.

Praegu niipalju.



Saturday, September 24, 2011

København - pildid

Praamil:



Kopenhaagen:
 

H.C. Anderseniga. Vasakult: mina, Adam, Paige, Ondrej.
 

Couldn't keep away..



 Kirbuturg. Pildil Paige.

 
 Valimiste puhul oli terve linn plakateid täis.



Meie 'tervislik' lõuna.


 Leidsime õige pingi - "We Are Stupid". Ondrej, Paige, Adam.
 

Kuju, mille kõrval einestasime.


 Adam, mina, Ondrej


 Kirikutornis:




Ilmselgelt ei tahtnud Paige seal olla..



Võttis julguse kokku.. Pildil Adam, Ondrej, Paige.


Mina & Paige


Tagasi maa peal:

Ondrej, Paige, Adam


Mina & Ondrej


 Adam & Paige
 



Kuninga aias. Paige & Adam. Kes teab, mida Adam teha üritas. 





Holte, Paige'i juures:

Paige & I



Awww... Adam.



København

Sai siis päris mitu nädalat tagasi ühel nädalavahetusel (3. - 4. september) koos Adamiga Kopenhaagenis käidud. Plaan oli minna laupäeva varahommikul ning mingi aeg pühapäeva päeval tagasi tulla. Ööbisime Paige'i juures.

Läksime laupäeval esimese bussiga, mis sõitis Aarhusist välja kell kolmveerand seitse. Läksime siis Adamiga bussi peale ning istusime bussi tagumistele pinkidele. Sealne piletiostusüsteem on selline, et kui kõik on bussi istunud, hakkab bussijuht või siis tema abiline bussi tagant otsast peale pileteid müüma. Eks ta tuli siis meie juurde esimesena. Ma tahtsin oma pileti eest eesti pangakaardiga maksta. Nimelt oli hostema spetsiaalselt bussijaama helistanud ning küsinud, kas sellega saab maksta ning vastuseks oli saanud, et muidugi saab. Aga läks teistpidi. Mu pangakaarti prooviti kolm korda, kuid ei läinud läbi. Samal ajal ütles Adam mulle, et ta ei leia oma rahakotti üles. Helistas oma hostisale ning palus vaadata, kas äkki jäi autosse. Igatahes igavene jama. Piletimüüja ütles siis, et ta tuleb meie juurde pärast tagasi ning läks järgmiste kundede juurde. Kuid ta ei tulnudki tagasi. Ei tea, kas unustas meid ära või mis. Igatahes saime selle otsa tasuta. Ahjaa, Adam leidis oma rahakoti ka üles. Oli selle teise taskusse pannud.

Bussisõit läks iseenesest hästi. Aarhusis sõitsime kuskil kümme minutit ning siis läksime praami peale, mis viis meid Jyllandilt Sjællandi peale. Praami peal oli kuidagi kahtlaselt kodune olla. Vast selle pärast, et Eestis sai ikka päris palju Soome või Rootsi vahelt laevadega sõidetud. Läksime siis Adamiga ülemisele korrusele, kuid tuli välja, et seal on restoran ning jääda saab sinna juhul, kui me midagi ostame. Kuid kui menüüd vaatasime, siis läksime suhteliselt kiire sammuga sealt minema. Nimelt olid kõik asjad ikka üle mõistuse kallid. Läksime siis välja. Tol päeval oli tohutult mõnus tuul. Teatud kohas isegi nii tugev, et kui näoga vastu tuult seista, siis väga hingata ei saanudki. Pärast leidsime endale istmed alumisel korrusel ning ootasime, millal taas bussi peame minema. Mingi aja pärast istusimegi bussi tagasi ning sõitsime juba Kopenhaageni poole.

Kui bussijaama jõudsime, hiilisime Adamiga kähku bussist välja, et me piletimüüjale silma ei jääks. Kiirustasime siis bussijaamahoonesse ning hakkasime Paige'i otsima. Leidsime ta mõne aja pärast üles. Teda oli ikka uskumatult hea üle pika aja näha. Seetõttu sai teda ka mõnusalt kaisutatud. Kui olime endale Adamiga pileti ostnud, sai rongi peale istutud ning kesklinna sõidetud. Seal pidime ka Ondrej'ga kokku saama. Kõndisime veidi sealses rongijaamas ringi ning samal hetkel, kui me Ondrej'd nägime, märkasime ka üht teist YFUkat Richardit Ungarist. Ühesõnaga, Taani on ka ikka väga väike. Rääkisime veidi temaga juttu ning siis läksime neljakesi edasi Kopenhaagenit avastama.

Paige näitas meile kaardi peal veidi kohti, kuhu me võiksime minna. Kõigepealt suundusime H.C. Anderseni kuju juurde, kus lasime teistel turistidel meist kõigist pilti teha. Pärast aga liikusime traditsioonilisele šopingutänavale. Poisid läksid seniks kuskile mujale kuni meie Paige'ga poodlesime. Kui mõned asjad käes, hakkasime siis lõpuks turiste mängima. Mõtlesime minna ühte kirikusse, mille nime ma muidugi ei tea. Igatahes oli sellel kiriku katusel spiraalselt trepp, kust oli Kopenhaagenile päris mõnus vaade. Kuid kui me seda otsisime, suutsime veidi liiga kaugele kõndida. Mõtlesime siis, et teeme väikese lõunapausi. Käisime poes, ostsime üht-teist ebatervislikku ning otsisime pargipingi, kus me oma lõunat pidama läksime.

Pärast seda alustasime taas kiriku-otsinguid. Leidsime selle lõpuks üles, ostsime piletid ning hakkasime ronima. Päris mõnus oli kuulata, kuidas poisid vingusid, et seal võiks lift olla. Igatahes, mõnda aega ronisime kirikutorni sees, kuid mingi hetk saime välja minna. Paige kardab tohutult kõrgust. Ehk siis meie jäime temaga mõneks ajaks kirikukatusest kinni hoidma ning poisid läksid ees üles. Mingi hetk aga võttis Paige julguse kokku ning läksime ka meie veidi kõrgemale. Sealt avanes tõesti tohutule hea vaade. Ning sealne tuul tegi kogemuse veel võimsamaks. Mõne aja pärast hakkasime aga jälle allapoole ronima.

Järgmiseks sihtkohaks oli Christiania. See on siis niiöelda Kopenhaagenis asuv väike vaba piirkond, mille asustasid 1971. aastal hipid. Nad ei allu riigi seadustele ega reeglitele, vaid neil on omad kehtestatud reeglid. Igatahes on seal pildistamine üldjuhul keelatud. Paige korrutas pidevalt, et me oma kaamerad ära paneksime, sest muidu ta meiega sinna kaasa ei tule. Eks siis lõpuks panimegi. Christiania iseenesest ei ole väga kena koht. Tänavad on räpased ning ringi liiguvad seal ka suhteliselt imelikud inimesed. Ei tea, mis seal nii huvitavat on, et kõik sinna alati minna tahavad. Endale ostsin lihtsalt ühe kleidi meeneks ning siis astusime edasi.

Otseseks suunaks oli Kongens Have, mis tõlkes tähendab kuninga aeda. Enne aga peatusime ühe veidi suurema jõe kaldal. Istusime siis sinna maha, sõime-jõime veidi oma "lõuna" ülejääke ning vaatasime paate, mis mööda sõitsid. Neid oli kusjuures päris palju. Meie, nagu me ikka oleme, lehvitasime suhteliselt paljudele möödujatele, kuid vastu lehvitasid ainult mõned. Ega võib öelda küll, et taanlased on päris kinnised inimesed. Vähemalt meil oli lõbus olla. Lõpuks liikusime ka sinna parki, kus otsisime endale mõnusa muruplatsi ning siis taaskord maha istusime.

Pärast seda läksime rongijaama ning oligi aeg Ondrej'le head aega öelda. Meie läksime kolmekesi aga rongi peale ning sõitsime linna, kus Paige praegu elab - Holte. Rong sõitis sinna kuskil nelikümmend minutit. Pärast mahatulemist pidime veel kuskil kakskümmend minutit kõndima ning siis jõudsimegi Paige'i juurde. Panime oma asjad ära. Varsti algas õhtusöök. Saime pastat, mis maitses ikka tohutult hästi. Panime mõlemad Adamiga tähele, et nende taani keelest oli lihtsam aru saada kui Jyllandi peal. Pärast õhtusööki läksime Paige'i tuppa. Mina läksin magama Paige'i kõrvale ning Adam madratsiga põrandale. Enne magamaminekut suutsime muidugi maast-ilmast rääkida, ehk siis magama saime päris hilja.

Hommikul ärkas Paige kahtlaselt vara üles. Tähendab, temale on see kombeks. Me Adamiga põõnasime veel veidikene. Lõpuks ajas Paige mu üles ning me läksime veidi tema koduümbrust uudistama. Nimelt siis lähedalasuvat metsa. Adam jäi magama, sest ta oli vahepeal kergelt haigeks jäänud. Päevapoole sõime veidi ning siis oligi aeg taas Kopenhaageni poole minema hakata. Enne veel, kui Adamiga rongi peale läksime, istusime ühe järve äärde ning veetsime veel viimased hetked Paige'ga. Siis aga läksime rongi peale. Vähemalt see oli hea, et Holte'st oli otserong Kopenhaageni bussijaama.

Kui jõudsime bussijaama, hakkasime õiget peatust otsima. Lõpuks läksime siis ühe bussi peale. Mingi hetk aga mõtlesin bussijuhilt küsida, kas see ikka läheb Aarhusi poole. Sain vastuseks, et ei lähe. Ta näitas mulle, millised bussid lähevad. Ütlesin siis Adamile, et korjaku oma asjad kokku, sest peame teise bussi peale minema. Läksime teiste busside juurde. Seal mõtlesin igaks juhuks bussijuhilt üle küsida, kas see ikka läheb õigesse kohta. Õnneks saime jaatava vastuse. Buss oli inimesi paksult täis. Me läksime Adamiga siis jälle bussi tagumisse otsa. Mõne aja pärast hakkas bussijuht pileteid müüma. Ostsime piletid ära, kui siis Adam märkas, et ta oli oma sülearvuti eelmisesse bussi jätnud. Ütlesin, et ta teise bussi peale jookseks, et äkki see ei ole veel ära läinud. Kui Adam bussi etteotsa jõudis, tuli ta tagasi ning ütles, et bussi uks on kinni. Siis läks ta bussijuhi juurde, rääkis oma olukorra ära ning palus, et too ukse lahti teeks. See ütles aga, et tema tegi ei olnud just väga tark ning jätkas piletite müümist. Me olime mõlemad Adamiga suhteliselt ahastuses. Kui bussijuht Adamit tuimalt ignoreerima hakkas, läksin ise temaga rääkima. Bussijuht ütles, et tal on kiire. Siis nägime, et keegi teine tuli bussi ning hakkas ka pileteid müüma. Järelikult pidi bussi uks nüüd lahti olema. Ütlesin siis Adamile, et too jookseks ning ise läksin tagasi oma kohale. Istusin ja istusin, kuid Adamit polnud kuskil näha. Mõnes mõttes oli see hea märk, sest järelikult ei olnud eelmine buss veel ära sõitnud, kuid samas mõtlesin, kus ta nii kaua on. Jõudis siis aeg sinnamaani, et kõik piletid sai ära müüdud ning bussijuht istus oma kohale. Jooksin siis kiiresti bussijuhi juurde ning proovisin teda takistada ärasõitmast. Ta sõitis veidikene edasi, bussiboksist välja, kuid tundus, et ta ei tahtnud enam väga peatuda. Pidin päris palju temaga seal maadlema. Ta ütles, et meil on kiire, sest peame kahe tunniga praami peale jõudma ning oleme niigi juba kaheksa minutit graafikust maas. Mingi hetk ilmus aga Adam järsku bussiukse juurde ning ta sai kenasti bussi peale. Ütlesin siis bussijuhile kergelt iroonilise "aitäh"-i.

Kokkuvõttes lõppes kõik hästi. Adam oli nii kaua ära, sest tal oli probleeme teise bussi peale saamisega, kuid lõpuks sai ta oma sülearvuti ikka kätte. Ütleme nii, et kogu selle jandi ajal oli adrenaliin päris laes. Põhimõtteliselt möödus kogu meie tagasisõit bussijuhti kirudes. Pärast tuli veel välja, et praam jäi kakskümmend minutit hiljaks.

Oeh, sai veidi pikk jutt. Seetõttu lisan reisi pildid järgmisesse postitusse. : )




Wednesday, September 14, 2011

Võtsin natukeseks aja maha..

Kindlasti paljud mõtlevad, mis siis ikkagi eelmine neljapäev juhtus ning kus ma sest peale olnud olen. Nimelt sain neljapäeval kurvastavad uudised, et mu vanaema suri. Pärast uudiste teadasaamist olin endast suhteliselt väljas. Reede sai ülepeakaela tehtud otsus, et lendan mõneks ajaks Eestisse, et leinaga seal tegeleda saaksin.

Kogu asjaajamine toimus tohutult kiiresti. Sain ise vaevalt aru, mis toimus. Alguses tundus väga ebareaalne, et tegelikult ka Eestisse lähen. Kuna reedestele lendudele oli ajaliselt võimatu jõuda, sest pidin kõigepealt oma linnast Aarhusisse sõitma ning sealt Kopenhaagenisse edasi, otsustasin rääkida Paige'ga, et läheksin reede õhtul tema juurde, et hommikul lennuki peale jõuda. Enne aga pidin rääkima oma hostperega, kontaktisikuga, Taani YFUga, bioloogilise emaga ja YFU Eestiga. Olenemata tohutult paljudest osapooltest, sai asi üsna kiiresti aetud. Ja siis loopisingi asju kotti ning jooksin auto peale. Õnneks viis hostema mind Aarhusisse ära.

Kui bussi peale sain, polnud mul veel lennupiletit olemaski. Nimelt oli selle maksmisega mingid probleemid olnud. Jätsin oma Eestis oleva õe sellega tegelema. Teadsin, et ta mõtleb midagi välja. Mingi aeg bussis saingi sõnumi, kus oli mu laupäevane väljumine kirjas. Kui Kopenhaagenisse jõudsin, sõitsin Paige'i juurde. Hommikul printisin info lendude kohta välja ning hakkasin tagasi Kopenhaageni poole sõitma. Siis juba lennujaama poole. 

Läksin Eestisse läbi Helsingi. Õnneks polnud piletitega mingeid probleeme. Kuna mul oli ainult käekott, kus oli sees telefonid, sülearvuti ning hunnik pabereid, polnud vaja pagasiga jamada. Helsingi lennujaamas pidin ainult õige värava üles leidma ning järgmise lennuki peale istuma. Ausalt öeldes on Tallinna ning Helsingi vaheline lend suhteliselt mõttetu - jõuad vaevalt lendu tõusta, kui juba maanduma hakkad. Igatahes läksid mõlemad lennud kenasti. Tallinna lennujaamas oli mul õde vastas. 

Kuna ma polnud päris pikalt midagi söönud, viis õde mu Hesburgerisse, mille järele tõesti kerge igatsus oli tekkinud. Taanis neid nimelt siis ei ole. Rääkisin talle veidi sellest, kuidas mul Taanis läinud on ning mida huvitavat teinud olen. Siis läksime aga koju. 

Järgmised päevad saigi põhiliselt paikselt kodus veetud. Magasin, vaatasin televiisorit, sügasin kassi, olin ühesõnaga rahulikult omaette. Üldiselt teadsid vähesed, et ma Eestis olin. Ei tahtnud väga kellegagi kokku saada. Teadagi, et siis hakatakse küsima, kuidas mul läheb ning mis Taanis teinud olen, kuid nendeks vestlusteks mul võhma ei olnud.

Teisipäeval sai veidi isaga mööda linna käidud ning mõned vajalikud asjad endale soetatud. Nimelt siis sain lõpuks endale kummikud, ilma milleta on vihmaste ilmade puhul üsna ebameeldiv Taanis ringi kooserdada. Sai ka kaks kilo mannat ostetud, et saaksin Taanis vahetusperele mannavahtu teha. Taanist seda kokkuvõttes ei leidnudki. 

Lahkusin Eestist täna (14. september 2011, kolmapäev) varahommikul kella 6:10-se lennukiga. Seda siis Eesti aja järgi. Olin õnnelik, et kodus käisin. Sain tõesti veidi rahu ning asjade üle järele mõelda. Tulin Taani tagasi selgema peaga. Ka seekord lendasin läbi Helsingi. Saabusin Kopenhaagenisse varahommikul. Sai natuke söödud ning Kopenhaageni peal ringi vaadatud, kuid kuna ma olin tohutult väsinud, läksin varsti Aarhusi poole sõitva bussi peale. Mingi aeg jõudsin koju Odderisse.

Ei ole veel magama jõudnud. Olen ärevuses, sest homme on mu esimene koolipäev. Pidi tegelikult see esmaspäev juba olema, kuid kuna Eestis olin, siis ilmselgelt ei saanud minna. Kuna ma ei tea, mis tunnid mul homme on või kus mu klassid asuvad, siis rääkisin mõne klassikaaslasega. Ühesõnaga korjatakse mind homme bussijaamast auto peale ning viiakse kooli. Sain teada, et kooli näitavad mulle kaks teist klassikaaslast. Igatahes on mu homne päev piisavalt kindlustatud, et ära ma ei tohiks eksida. 

Proovin millalgi oma kahe nädala taguse Kopenhaageni reisi kohta ka postituse ära teha.



Thursday, September 8, 2011

(W)



Täna saabus päev, mil mina langesin leina ning jätan mõneks ajaks uute postituste tegemise..


Thursday, September 1, 2011

Igapäevaelust

Üldiselt on mu elukene siin juba päris rutiinseks muutunud. Nimelt siis iga argipäev kell seitse üles, hommikusöök, veel nipet-näpet, siis rongi peale ning keeletundi. Pärast keeletundi läheme poistega linna ning siis koju tagasi. Ahjaa, meie põhigrupile on Polo näol vahepeal juurdekasv toimunud. Polo on pärit Mehhikost ning käib koos meiega keeletundes. Igatahes, see rutiin muutub varsti, sest kuskil pooleteise nädala pärast lõppeb see viienädalane keeleõpe ära ning ma lähen harilikku gümnaasiumi. Ehk siis ülejärgmisel esmaspäeval (12. september). Vahepeal juhtus see ka, et sain valida, mis keelt tahan lisaks inglise ning taani keelele koolis õppida. Oli valida saksa, prantsuse ning hispaania keele vahel. Ma valisin hispaania keele. Eks näis, mis sellest saab, sest juba praegu mõtlen seitsmes erinevas keeles ning kohati läheb küll sassi, mis keeles ma midagi ütlema pean.

Taani keelest saan ma kõige paremini aru lugedes. Kui keelt kuulen, siis saan ka midagi aru, kuid kuna mõnede sõnade hääldus on kohati ikka väga sarnane, ei ole need vestlused nii edukad kui nad olla võiksid. Ise räägin ka veel suhteliselt vähe, põhiliselt keeletundides. Aga ühel päeval teatas pere mulle rõõmsalt, et kui neil puhkus tuleb (ehk siis umbes oktoobri keskel), lülitub meie suhtluskeel absoluutselt taani keelele üle.

Tundub, et ma lähen hästi taanlastele peale. Nimelt kingiti mulle ühel korral Aarhusis šopingutänaval üks punane roos. Tegelikult oli asi selles, et Aarhusi linnapea lahkub ametist, et parlamenti kandideerida või midagi ning selle puhul jagati neid roosikesi tänaval. Teine kord olime jälle Aarhusis, seisime mõne inimesega tänaval ning rääkisime juttu. Järsku ilmus mu kõrvale üks väljasirutatud käsi oranži õhupalliga. Selle andis mulle üks noormees. Mina, viisakas nagu ma olen, ütlesin aitäh ja võtsin õhupalli vastu. Neid jagati seoses valimistega. Kui hiljem seltskonnaga Burger Kingi läksin ning me parasjagu järjekorras ootasime, tuli meie juurde üks kergelt joodiku väljanägemisega mees, kes õhupallil olevale kirjale osutas ning vanduma kukkus. Ju siis ei olnud see partei kuigi populaarne. Pärast ütles üks teine mees, et tavaliselt taanlased sellised ei ole. Mina ei tea nendest parteidest midagi, õhupall ise oli täitsa kena. Ja muidugi ei saa unustada seika bussis koos Nicki ja Pologa, kui Polo kodu poole sõitsime. Nimelt tuli bussi peale üks noor poiss, kes ei näinud välja vanem kui 10-11, kuigi ise väitis end 14 olevat. Talle meeldis kohutavalt mu põlve silitada ning mingi hetk katsus Polo musklit ka. Ühesõnaga, lõpuks olin mina naerukrampides, Polo kergelt freaked out ning Nick midagi vahepealset.

Ühel päeval sai Adamiga veidi Aarhusis ringi vaadatud, sest ta hostemal on sünnipäev tulemas ning ta mõtles, et võiks mingi kingituse talle teha. Käisime siis igasugustes poodides. Kuid kui sattusin nägema ühe pipraveski hinda, pidin küll kergelt õhku ahmima. Nimelt selle hinnaks oli kuskil 1600-1800 eesti krooni.

Sel nädalal sai ühe õhtusöögi ajal mainitud mannavahtu. Kokkuvõttes lubasin neile seda valmistada, et nad midagi eestipärast proovida saaksid. Homme ongi see otsustav päev. Kuid seda muidugi juhul, kui mu hostema kuskilt mannat leiab, sest Taanis ei ole see väga populaarne. Üldse, kui mainisin, et mannat selle tegemiseks vaja läheb, vaatas ta mind mõne hetke suurte silmadega. Pärast ütles, et nemad kasutavad seda ainult beebitoiduna. Ning täna ta seda poes igatahes ei leidnud. Pidi homme uuesti otsima minema. 

Kõige rohkem ootan ma aga nädalavahetust, sest lähen lõpuks Kopenhaagenisse. Sai pidevalt sealsete inimestega räägitud ning ma ei suutnud kiusatusele vastu panna. Niisiis läheme Adamiga laupäeva hommikul varajase bussiga sinna ning saame Paige'iga kokku. Ondrej peaks ka meiega mingi aeg liituma. Paige pani kokku terve kava, mida kõike me seal teha saame. Ööseks lähemegi tema poole ning pühapäeval  istume mingi aeg uuesti bussi peale ja sõidame koju. Igatahes tundub, et see nädalavahetus tuleb meeldejääv.

Eile õhtupoolikul, kui parasjagu lauda katsin, mängis raadio ning sealt tuli laulu "Killing Me Softly" taanikeelne versioon. Kuulsin refräänis pidevalt sõna "kana", kuid mõtlesin, et ju siis on see jälle üks neist sõnadest, mis kõlab sarnaselt mõnele teisele sõnale. Lõpuks ütlesin hostemale, et ma kuuleks justkui pidevalt "kana" selles laulus. Ja mis välja tuli? Et selle laulu põhiteemaks oligi kana. Geniaalne.

Praeguseks niipalju.