Saturday, August 20, 2011

Teine nädal kodus

Viimane nädal on läinud ikka päris kiiresti. Mäletan veel selgelt, kui oli esmaspäeva hommik ning end voodist üles pidin ajama. Nüüd aga on juba reede õhtu ning peagi algab jälle nädalavahetus. Mitte, et mul kauem magamise vastu midagi oleks. Igatahes, esmaspäeval oli Odderis esimene koolipäev. Mitte muidugi minule,  sest mina lähen alles 12. septembril kooli, kuid mu hostõele ning -vendadele küll. Täna läksin ma aga rõõmsal meelel jälle keeletundi.

Pärast keeletundi läksime tavapäraselt Nicki ja Adamiga linna peale. Leidsime paar odavamat poodi. Tähendab, Eesti mõistes ei pruugi nad alati odavad olla, kuid taani hindadega võrreldes küll. Üheks neist oli toidupood Aldi, kust nüüd põhimõtteliselt iga päev pärast keeletundi läbi käime ning jäätist ostame. Vanilje jäätis pulga otsas maksab 4.50 DKK ning tuubis jäätis maksab ligi 7 DKK. Ega paremat hinda väga ei leia ning maitsevad nad ka ülihästi. Põhiraha selle peale lähebki nüüd. Teine pood, mille leidsime, on Tiger, kust saab igasugust pahna osta - alustades pastakatest, patjadest, lõhnaõlidest ning lõpetades toiduainetega. 



Selle nädala jooksul olen jällegi Sudokude küüsi langenud. Pidevalt väike raamatuke näppude vahel ning paskatas käes. Aitäh muidugi nendele kallitele sõpradele, kes enne mu minekut selle eest hoolitsesid, et mul neid ikka mõneks ajaks jätkuks.

Teisipäeval sai hommikusöögi ajal üks pikem taanikeelne lause öeldud. Olin enda üle väga uhke. Tähendab, neid pikemaid lauseid on enne ka olnud, kuid pigem keeletundides. Igatahes, lause oli järgmine: Vil du række mig underkop og teske? Tähendus: Kas sa ulataksid mulle alustassi ja teelusika? Nimelt on saanud harjumuseks hommikuti teed juua. Kuid siin ei ole meil teekotikesi, mida kuuma vee sisse paneme. Nimelt võtan kohvifiltrile sarnase kotikese ning kallan sinna veidi teepuru ning siis panen alles kuuma vee sisse. Praeguseks olen selle süsteemiga täiesti ära harjunud. 

Keeletunni asemel läksime Taani vanalinna, mille nimeks on Den Gamle By. See ei ole selline nagu meie vanalinn. Ta paikneb Aarhusis ning on üles ehitatud muuseumina. Iseenesest näeb ta väga hea välja - väike veekogu linnakese keskel, millel paadike edasi-tagasi sõitis ning kaks hobustega tõlda linnatänavatel. Seal sai vaadata vanu maju ning mõnesse sisse ka minna. Ees ootasid meid seal vana aja tegelased ning esemed. Ühesõnaga, tip-top värk. Lõunaajaks istusime laudade äärde. Need paiknesid ühe niiöelda mänguväljaku kõrval. Seal olid ühed paadikujulised kiiged, millega sai ikka päris mõnusa hoo sisse teha. Alguses läksid poisid, kuid lõpuks mõtlesin mina ka minna, kuna tuli ikka ette näidata, mida üks eesti tütarlaps teha suudab, sest poisid olid alguses päris saamatud. Tegin päeva jooksul tohutult pilte, mõned lisan üles. Kahjuks enda kiigu peal olemisest pilte ei ole.




Adam & Nick kiigel


Kõige parema üllatuse sain siis, kui koju jõudsin. Nimelt ütles hostema, et mulle oli postkasti kiri tulnud. Andis selle mulle. Vaatasin, et kiri oli Eestist tulnud. Aitäh sulle Caisa, et sa selle mõtte teoks tegid! Ning su kiri jõudis väga kenasti kohale. Avasin suure põnevusega ümbriku ning hakkasin lugema. Päev muutus kohe palju ilusamaks.

Tol päeval oli õhtusöögiks jälle tortillad. Valmistasime koos Petra ning Lauritsiga täitematerjali. Laurits hakkas sibulat hakkima, ma lõikusin samal ajal kurki. Mingi hetk tuli ta suust ilgelt kõrge noot, ta jooksis vee juurde ning hakkas oma silmi jahutama. Hetkeks mõtlesin, et ta lõikas sõrme või midagi, kuid sibul oli kõigest oma töö teinud ning tal pisarad jooksma ajanud. Kui olin kurgiga valmis, mõtlesin, et võtan teise sibulapoole endale. Kokkuvõttes nutsime kahekesi seal. See oli lihtsalt nii kuradima naljakas, et poole sellest ajast ma lihtsalt naersin krampides.



Õhtul sain Facebooki kaudu tulevaselt klassiõelt sõnumi, et kõik klassis ootavad minuga kohtumist. Mind lisati ka meie klassi gruppi, kus oli varemalt mingi teema selle kohta postitatud. Seal all üritasid paar klassivenda eesti keelt ka purssida. Vägev. Lisaks olen korduvalt klassiõdedelt kuulnud, et mu tulevased klassivennad ootavad juba seda aega, millal klassiga ühinen. Ma pidavat päris kena välja nägema. Eks ma naersin selle peale päris mõnusalt, kui kuulsin. Kunagi septembris hakkab nalja saama, kui kooli lõpuks lähen. Ahjaa, ma olen meie mõistes üheteistkümnendas muusika-inglise keele suunalises klassis, kus on kakskümmend kuus õpilast.

Kolmapäeval käisin hostisa ja Antoniga Odderi peal ratastega ringi sõitmas, et veidi ümbruskonda näha. Ja kuna me ratastega olime, ei võtnud ma fotokat kaasa. Üks, mis on kindel - Odder on tohutult ilus linnake. Kasvõi juba selle pärast, et ta nii puhas on. Lisaks on ühes kohas selline väike järveke, mille kohal on siksaki-kujuline sild. Selle kõrval voolab ka üks väike oja. Mu linnas on olemas oma suur spordihall, ujula, muusikakool, hunnik muid tavalisi koole, kino, terve šopingutänav ja mis iganes veel. Hämmastav.

Mõned pildid varajasemast ajast:

 Odderi Parkvej perroon suunaga Aarhusi poole.


Peaaegu kesklinnas


Tavaline taevas


Neljapäeval sain ühe uue klassiõe Alexandraga kokku. Nimelt käib ta kooris ning ma mõtlesin ka asja üle vaadata, et kui meeldib, siis hakkan ka käima. Ta tuli mulle rongijaama vastu, kui Aarhusist keeletunnist tulin. Kui hakkasime Spektrumi poole kõndima, kus kooritund toimub, kohtusime päris mitme teise klassiõega. Nad olid kõik vist päris üllatunud, kui mind nägid ning küsisid, kuidas mul siin meeldib, millal kooli tulen, kui kauaks jään, kus elan jms. Pärast ütles Alexandra, et ma olevat teistele tundunud kind, open minded and outgoing.

Täna, reedel, istusime päris kaua õhtusöögilaua taga, rääkisime juttu ning naersime südamest. Täna oli hostvanemate pulma-aastapäev. Hostema vanemad saatsid talle üliilusa lillekimbu, mille juures oli väike kirjake. Kuna see oli taani keeles, paluti mul see ette lugeda. Tuleb välja, et mu hääldusel pole mitte midagi viga. Mõnus. 

Täna sõime magustoiduks pannkooke, mille Petra valmistas. Kuna need olid mustikatega, olid nad lillat värvi. Päris kahtlane oli, kuna pole enne selliseid näinud. Sõime neid jäätisega. Kahtlane oli see, et nad söövad pannkooke jäätisega nagu meie moosiga. Ehk siis panevad jäätise pannkoogi keskele ning keeravad selle rulli. Tohutult hea oli kusjuures. Järgmine kord lubasin pannkooke niiöelda Eesti moodi teha. Lisaks pidin hostisale lubama, et selle aasta sees õpin ka neid pannkooke tegema, mis on tema retseptiraamatus, mille ta endale kuuendas klassis sai.

Lisaks lubasin millalgi nende leiva ära proovida, mis mulle ei tundu väga isuäratav. Sellised suured seemned on see seal. Ja muidugi juustuvõileib, kus juustule on moosi peale määritud. Kui ütlesin, et meie sööme oma eesti peres pidevalt juustusaiu majoneesiga, krimpsutas hostema nägu. Igatahes diil jäi selliseks, et kui mina proovin juustu ja moosiga võileiba, siis nemad proovivad juustu ning majoneesiga. 

Olen oma perega väga rahul. Mitte mingeid probleeme meil ei ole, saame omavahel vabalt rääkida ning pidevalt naerda. Eriti on seda erinevust tunda siis, kui mõne teise inimese pere kohta kuulen, kus ikka päris suured probleemid on. Minul aga hakkab vaikselt selline kodune tunne siin tekkima. Keelega ikka veel sina peal ei ole, kuid iga nädalaga mõistan natuke rohkem. Loodan ka lõpuks selle taanikeelse keeleväänaja nii selgeks saada, justkui oleksin taanlane. Tähendab ta ühte magustoitu - rødgrød med fløde.

Järgmise nädala laupäeval läheme kogu perega Saksamaale ühte linna, mille nimi mul muidugi meeles ei ole. Sõidame sinna kuskil pärast lõunat. Päeval vaatame seal linnas ringi, õhtust sööme ühes restoranis, mis neile väga meeldib, ning õhtul pidi seal ka mingi muusikaga seotud üritus toimuma. Ootan põnevusega.

Praegu peaks aga magama minema, sest kell on vaikselt üle kaheteistkümne tiksunud ning reedest on saanud laupäev.


No comments:

Post a Comment