Sunday, August 14, 2011

Nädalavahetus

Niisiis. Lõpuks tuli see kauaoodatud nädalavahetus. Laupäeval sai päris pikalt magatud. Kuigi pidevalt tegin hommiku jooksul silmi lahti, tõusin lõplikult üles alles kella kahe paiku, mil teised hakkasid just lõunat sööma. Eks ma siis liitusin ka nendega. 

Pärast õhtusööki käisin duši all. Pidin sutsu oma juukseid kuivatama ning siis läksime Petra ning Vaksiga poodi filmi laenutama. Olime juba nädala jooksul mõelnud, et võiksime "The King's Speech"-i nädalavahetusel vaadata. Kui poeni jõudsime, sidusime Vaksi konksu otsa ning ise läksime filmi otsima. Kui tagasi välja tulime, kakles Vaks mingi teise omasuuruse koeraga, kes oli küll rihma otsas, kuid lahtiselt. Mina haarasin võõra koera rihmast, proovisin teda ära tirida. Samal ajal proovis Petra Vaksi lahti siduda, kuid ega see väga kerge ei olnud, kui Vaks proovis teise koerani jõuda. Võõras koer, keda mina hoidsin proovis vahepeal vist minule ka hambaid sisse lüüa, kui märkas, et ma teda Vaksist eemale tõmban, kuid see tal ei õnnestunud. Õnneks sai Petra varsti Vaksi lahti seotud ning ma sidusin selle võõra koera sinna asemele, et ta meile järele joosta ei saaks.

Väga kahtlane oli see, et mulle päeva jooksul kaks erinevat meest helistasid. Esimene proovis mind paaniliselt kätte saada, tegi mingi neli vastamata kõne. Ma olin parasjagu alati kas söömas või siis duši all. Kui ma lõpuks vastu võtsin, hakkas mees taani keeles rääkima. Ütlesin, et räägin ainult inglise keelt ning tal on vast vale number. Lõpuks pani ära. Teine mees helistas õhtul. Kui talle ütlesin, et inglise keelt räägin ainult, küsis, kas olen Marokolt pärit. See oli kahtlane. Igatahes, mu number oli tol päeval väga populaarne.

Õhtusöögiks oli meil tortillad. Ja kusjuures ikka väga head. Ma sõin ühe hiiglasliku tortilla ära, pärast mida oli mu kõht täis. Teised võtsid veel juurdegi. Kui ma ütlesin, et ma rohkem ei taha, ütles mu hostema mulle, et ma söön liiga vähe. Et kui tagasi Eestisse jõuan, siis mu bioloogiline ema küsib, kas mulle ikka süüa anti seal. Tegelikult saan ma väga korralikult süüa. Ju siis on mul lihtsalt väike magu. Lisaks sain teada, et meil kasvab verandal katusealusel viinamarjad. Ehk siis kui nad lõpuks valmis saavad, võin ma lihtsalt verandal istuda ning neid noppida. How awesome is that?

Reede õhtul küsis hostema, kas mul on mingit pesu pesta vaja. Andsin talle kaks paari sokke. Kui oli pesu ära pesnud, kõndis toa ning õue vahelt edasi-tagasi. Lõpuks tuli ütles, et ta kaotas ühe soki ära. Ma hakkasin selle peale naerma. Ütlesin, et pole hullu midagi, mul sokke küll. Vastas, et talle absoluutselt ei meeldi üksikud sokid. Laupäeva hommikul märkasin, et ta oli pestud asjad mu ukse taha pannud. Ja kõik neli sokki olid olemas. Küsisin siis ta käest, kus see üks sokk end peitis. Nimelt oli see kuidagi hostõe Petra pluusi varrukasse sattunud. Nalja kui palju.

Pühapäeval suutsin end hommikusöögi ajaks üles ajada. Hostisa oli netist otsinud, mida huvitavat täna võiks teha. Kokkuvõttes otsustasime ühte muuseumi minna. Ma ei oskagi päris täpselt öelda, mis muuseum see oli. Igatahes kõndisime päris palju metsas. Seal olid erinevad kohad, majad, mida sai vaadata ning üks vesiveski, mis tol hetkel ka töötas. Vahepeal kõndisime mingil põllul, kus kitsed meiega tõtt vahtisid. Igatahes oli seal tohutult ilus loodus. Tegin hulgaliselt pilte, mõned panen siia üles. 



Pildil noorem hostvend Anton.









Vahepeal oli väga mudane tee. Hostisa jalad.


Petra leidis oma printsi.





Käisime raksus. Õde Petra, hostema Birgitte, hostisa Jeppe ning vanem vend Laurits.


Mingi hetk helistas mulle Adam. Ütles, et tal on väga igav olla ning kutsus mind enda poole. Ütlesin talle, et ma olen metsas, mille peale tuli väga üllatunud "miks". Igatahes pidin talle teada andma, kui midagi täpsemalt teada saan. Pärast rääkisin hostemaga, et kas võin minna ning mis kell peaks tagasi olema. Kui koju jõudsime, uurisin rongi- ning bussiaegu ning hakkasingi Aarhusi poole sõitma. 

Sel ajal sadas juba mõnusalt vihma. Kuna Adamil pidi veidi aega minema, otsustasin rongijaama küljes olevasse kaubanduskeskusesse minna. Päris suur pettumus oli, kui avastasin, et kõik poed on kinni. DAMN, pühapäev ju. Sellega peab harjuma. Õnneks 7-eleven poest sain 8 DKK eest väikese mahlajäätise. Isegi hea diil. Ja siis varsti tuli Adam ka kohale. Ta hostema tõi ta ära, niiet saime autoga tagasi ka. 

Adami perel on üks väiksema kasvuga emane ilgelt karvase valge kasukaga koer, kes proovis pidevalt mu peale hüpata. Adam ütles, et ta tavaliselt ei ole nii energiline. Ju siis ma meeldisin talle kohe eriti. Või siis oli see tingitud Vaksi lõhnast. Igatahes oli see koer ikka hüperarmas. Adamil on ka oma tuba, kus on mõnusalt suur voodi. Kui seda nägin, tuli kohe mõte see lihtsalt tuimalt ära vallutada. Aga ei, ma ei teinud seda. Tegelesime veidi arvutiga. 

Mõne aja pärast pidin ära minema, et õhtusöögiks koju jõuda. Ning ma lähen juba ainuüksi Aarhusist kuskil kolmveerand tundi koju. Kuna pühapäeval käivad bussid eriti harva, otsustasin minna teise bussiga, mis läheb Adami kodule veidi kaugemalt. Adami hostema seletas talle, kus see peatus on ning hakkasimegi minema. Vahepeal tegime mõned valepöörded, kuid lõpuks jõudsime ikka õigesse kohta. Kuna ikka veel sadas, sain mõnusalt läbimärjaks. Aga vähemalt olin bussi peal. Kui kella vaatasin, oli see liiga kaugel. Olin suhteliselt kindel, et jään Odderi bussist maha. Eriti veel selle pärast, et mul polnud aimugi, millal õige peatus võiks tulla, kus ma maha pean minema. Lõpuks märkasin rongijaama ning samal hetkel nägin, et Odderi buss keerab peagi peatusesse. Proovisin kibekiiresti bussilt maha saada ning teise bussipeatusesse joosta. Muidugi olid valgusfoorid minu vastu. Kuid siiski jõudsin õigele bussile. Seda tänu sellele, et see liin on lihtsalt nii populaarne ning inimeste järjekord oli piisavalt pikk, et võttis kauem aega.

Jõudsin kenasti õigeks ajaks koju. Sõime õhtust ning magustoiduks saime jäätist. Oeh, kui hea see oli. Tänase õhtuga loodan veel mingi filmi ära vaadata. Homsest lähen jälle keeletundi. Kui ma õigesti aru sain, siis teisipäeval läheme keelegrupiga ka mingisse muuseumi. Eks näis, mis sellest saab.

No comments:

Post a Comment