Monday, August 29, 2011

Himmelbjerget

Ei ole viimase nädala jooksul blogi jaoks väga aega leidnud. Seepärast kirjutan kõigepealt eelmisest nädalavahetusest. Nimelt käisime pühapäeval (21. august 2011) üht Taani kõrgemat küngast vaatamas - Himmelbjerget. Tõlkes tähendab see taevamäge. Kõrgust on tal 147 m. Himmelbjerget on Taanis kõrguselt teine kõige kõrgem koht. Aga seal kohal olles tundus ta küll meie Suure Munamäe vääriline olevat. Vast sellepärast, et ta oli järsema nõlvaga. Igatahes oli sealne vaade fantastiline.

Kui sinna kohale jõudsime, nägin tohutult suurt rahvahulka. Seal oli veel mänguväljak lastele ehitatud. Igatahes tundus väga populaarne koht olevat. Mäe tipu poole viis trepp. See koht meenutas mulle rohkem mingit matkarada. Kui tippu jõudsime, oli seal suurem avatud ala, mis oli piiretega ümbritsetud. Platsi keskele oli ehitatud vaatetorn, kuhu ma millegipärast kokkuvõttes ei jõudnudki. Istusime hostperega torni kõrvale maha ning pidasime väikest piknikut Õigemini tegelikult ainult jõime veidi head-paremat. Ja muidugi oli mul kaamera kaasa, millega jälle tohutult palju pilte tegin.







 Ilm oli tol päeval ikka tõesti fantastiline.


Mõne aja pärast hakkasime allapoole suunduma, küll teist teedpidi. Nimelt läksime selle järve juurde, mida künka otsast näha oli. Seal oli mingi restoran ka, kuid meie seda ei külastanud. Mõne aja pärast märkasime, et paar suuremat paati tulevad järve pealt. Kui nad päris "sadamasse" olid jõudnud, läksime neljakesi - mina, hostema, Petra ja Laurits - ühele neist ning ootasime väljumist. Nimelt siis sõitsime sellega ühte teise linna Ry, mis asus kuskil seitsme kilomeetri kaugusel. Hostisa ja Anton läksid autoga. Paadis olles sõitsime vahepeal jõe peal, mis meenutas mulle küll mingit filmist välja hüpanud Amazonase jõge, kus võis iga hetk mõnda suurt krokodilli või boamadu näha. Igatahes väga mõnus oli.


Sealt viis trepp alla paadikeste juurde.


Himmelbjergeti vaatetorn järve pealt.

Petra, Laurits & mina

Pilet





Kuskil kolmveerand tunni pärast jõudsime Ry'sse. Anton ning hostisa olid meil kai peal vastas. Seal sadamas oli vees tohutult palju parte. Kuna nad ujusid täpselt seal ees, kuhu paat end niiöelda parkida tahtis, lootsin, et neid ära ei lömastata. Kokkuvõttes lõppes kõik õnnelikult. Ahjaa, paadi peal nägin jälle üht meest, kes piipu tõmbas. 

Ja nii nad siin on, piibud suus..



Pärast käisime veel toidupoest läbi, kust ostsime veidi kaneelirulle. Leidsime endale kohakese treppidel ning hakkasime sööma. Seal oli aga tohutult palju herilasi. Mingi hetk pistsid hostvennad ja hostõde jooksu. See vaatepilt oli lihtsalt nii naljakas, kui nad kõik kolm ringi jooksid ning kätega vehkides herilasi üritasid ära ajada. Ning muidugi mu hostõde suudab ikka väga kõrgeid ning kõrvulukustavaid toone teha. Nalja nabani.




No comments:

Post a Comment