Thursday, August 11, 2011

Esimesed päevad kodus

Teel kodu poole ma väga oma hostperega ei rääkinud, sest olin üsna väsinud ning jäin tukkuma. Kui Odderisse jõudsime, proovisin mälu järgi mõnda kohta ära tunda. Nimelt sai Google Mapsist veidi Eestis olles ümbrust uudistatud. Ja asi läks isegi päris edukalt, kuni hakkasime kodu ümber olevatel teedel tiirutama. See oli nagu tõeline labürint. Kodus näidati mulle, missugune minu tuba on. Oi, kuidas mulle see meeldib. Ja mu voodi - gosh, kui mugav. Tõeline paradiis. Ainult mu kapp on ilgelt suur. Praegu on lausa häbi oma paar hilpu sinna visata. Eks peab juurde hankima. Mõned pildid toast:


Kapp pea olematu sisuga.

Mu ülimugav voodi.

 Vaade aknast.

Vaks tuli ka asja kaema.


Pärast asjade tuppaviimist ning majast ülevaate saamist läksime hostõe Petraga, hostema Birgitte ning hostvenna Antoniga linna peale. Nimelt oli siis Odderis mingi üritus, kus kõik inimesed tulevad tänavale oma asju müüma. Kahjuks mul pilte sellest ei ole. Üldse pole väga aktiivselt pildistamisega tegelenud. Mingi hetk läksime Petraga teistest lahku. Mina midagi ei ostnud, küll aga sai tema endale ühe nahkkoti ning veidi pärleid. Kui parajasti pärleid leti taga jahtisime, oli seal üks väike tüdruk, kes polnud üldse oma olukorraga rahul ning oma ema moosida püüdis. Ma ei saanud muidugi midagi aru, kuna keelt ma veel ei mõista, kuid pärast Petra ütles, et nimelt oli tüdruk sellel päeval ainult kolm jäätist saanud. Eks mõni ikka suudab kohe oma lapse ära hellitada. 

Turult läksime edasi niisama linna peale kõndima. Petra näitas mulle oma koolimaja, raamatukogu, arstide maja (ei, see ei ole haigla, lihtsalt üks eramaja, kus mitu arsti tegutsevad), rongijaama ning nägin linnapilti üldiselt. Selline väga armas ning puhas väike linnake on. Ning olen mõistnud, et Taani ei olegi nii lame, kui võiks arvata. Minu linnas on ikka päris mitu küngast, millest üles liikumisel pingutust tunnen. Nimelt on meie maja ühel neist küngastest. Ehk siis iga päev pean künkast üles-alla käima. Maja kõrval on meil üliilus haljasala, kus on ka mänguväljak. Proovin kindlasti millalgi sellest mõne pildi teha. Pluss meeldib mulle tohutult, et siin on üllatavalt palju metsa.

Teise päeva hommikul ärkasin hommikul üles ning läksin hommikust sööma. Pärast seda läksime  perega Aarhusisse, et ma teaks, kuhu ma esmaspäeval minema pean. Nimelt on mul alates esmaspäevast viis nädalat järjest keeletunnid. Kõigepealt näidati mulle rongijaama. Hostema on Aarhusist pärit, seetõttu tunneb ta linna päris hästi. Kui olime õige maja üles leidnud, paluti mul tagasiminnes teed juhatada. Kontrollisid, kas ma ikka tean, kuhu minna. Aga ma teadsin väga hästi, olin endale niiöelda tunnusmärgid varem meelde jätnud.

Lisaks tegime mulle taani numbri ära. Valisin võimalikult odavama paketi. Nimelt siis maksan iga kuu 50 DKK (korrutades kahega saab ligikaudse summa eesti kroonides) ning saan saata ükskõik kui palju sõnumeid. Esimene kuu on küll 150 DKK, sest lisandub liitumistasu. Kõnede tegemisel tuleb vist juurde maksta, kuid minuti hind nii väga hull ka ei olnud. Põhiliselt olen nüüd aga sõnumite peal. Väga kahtlane, sest olen harjunud alati helistama. Lisaks tegime mulle kuu aega kestva sõidupileti, mis kehtib Odder - Aarhus liinil sõitvatele bussidele ning rongidele. Lisaks saan Aarhusis ükskõik millise bussiga ringi sõita. Pileti hinda nähes pidin küll kergelt õhku ahmima - 787 DKK.

Kõige suurem üllatus oli siis, kui perega rongijaamaga ühenduses olevas kaubanduskeskuses ringi vaatasime ning üks hetk Adam mulle otsa vaatas ning teretas. Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Kes oleks osanud arvata, et nii suures linnas kui Aarhus suudan ma ikkagi tuttavat näha? Adam oli ka oma hostperega seal, et linnas ringi vaadata. Pärast tema nägemist oli mu enesetunne ikka mitmeid kordi parem.

Õhtupoole tuli Petra minu tuppa ning laotas kotitäie riideid mulle voodi peale. Nimelt kolis naabri tütar kodust ära ning jättis mõnusalt riideid maha, millega naabril polnud enam midagi teha. Eks me kahekesi siis sorteerisime need välja, mis endale jätta tahtsime.

Riidehunnik


Hiljem käisime hostisaga mu kooli ka väljast vaatamas. Käisime ratastega. Ma sain ratta, millel on tagupidur. Kuna pole sellisega oma seitse aastat vähemalt sõitnud, oli alguses väga kahtlane. Nüüdseks olen enam-vähem juba rattaga sina peale saanud. Igatahes, väljast tundus kool väga kodune olevat. Lisaks on selle kõrval suur jalgpalliplats, võrguplats ning korvpalliväljak. Võimla on kooliga eraldi majas.

Sain teada, et ma lähen gümnaasiumi teise klassi, mis Eesti mõistes peaks siis üheteistkümnes klass olema. Klass on kunstikallakuga. Ehk siis lisaks kohustuslikele tundidele, millest üheks on taani keel, on mu tunniplaanis joonistamine/maalimine, kõige kõrgema astmega muusika, näitlemine, õmblemine ja mis iganes veel. Võin eksida. Eks kirjutan täpsemalt, kui lõpuks kooli jõuan. Selleks kuupäevaks on 12. september.

Esmaspäeval oli siis esimene keeletund. Hostvend Laurits saatis mind hommikul rongi peale. Sõit Aarhusisse kestab kuskil nelikümmend minutit. Hommikune Aarhus on üsna vaikne, kuid tõeliselt ilus. Sel kellaajal ei ole tänaval väga palju inimesi. Kui keeletund läbi saab, on tänav aga inimestest täielikult umbes. See on siis kuskil kella kahe-kolme ajal. Igatahes näeb tänaval väga palju rahateenijaid – „robotid“, kloun, õhupallidest loomameisterdaja, tänavamuusikud, isegi noored poisid, kes jalgpalliga trikke teevad.

Olen viimaste päevade jooksul väga väsinud olnud. Avastasin, et rong on väga hea koht, kus end välja puhata. Niiet kui pärast keeletundi Odderi poole tagasi sõidan, võib mind tihti vaiksel norinal hambad laiali rongis kohata.

Teisipäevane hommik algas samamoodi nagu eelnev. Keeletunnis polnud alguses aga Adamit näha. Ta ilmus alles veidi rohkem kui tunnikese pärast kohale. Nimelt pidi ta seekord täiesti ise tulema ning ta ei mäletanud, kuidas täpselt sinna majja tulla. Eksis ära. Kokkuvõttes leidis ta õige koha üles juhuse tahtel, sattudes juhuslikult õigesse kohta. Way to go, Adam! Aga vähemalt jõudis kohale.

Õhtul vaatasime hostemaga selleaastast Laulupeo DVD’d, mille neile kinkisin. Kuna see oli eesti keeles, tõlkisin ma tähtsamad tekstid ning pealkirjad ära. Hostema ütles, et eesti keel sarnaneb kõlaliselt väga palju soome keelele. Eks ta nii ole jah. Kui Laurits elutoast läbi käis, ütles hostema talle, et neil on vedanud, et nad eesti keelt õppima ei pea. Nimelt tundus see väga raske keel olevat. Päris lõpuni ei jõudnud vaadata, kuna ta kestis nii kaua.

Kolmapäeval sai jälle keeletunnis käidud. Seekord õppisime numbreid ühest sajani. Mängisime õppimise kergendamiseks ühe mängu ka. Meid jagati kahte võistkonda. Tahvlile oli kirjutatud kümnelised – 10, 20 .. Viimane oli üheksakümmend. Õpetaja hakkas neid taani keeles nimetama ning see, kes esimesena tahvli juurde jõudis, sai oma võistkonnale punkti. Ma ei teagi, kes lõpuks võitis. Igatahes viimane kord, kui mina jooksma pidin, sain vastasvõistkonna mängijalt mõnusa tõuke ning lendasin lõuaga tahvlile sisse. Päris valus oli, kergelt paistes ka. Aga vähemalt saime ikkagi meie punkti.

Mõni aeg pärast koju jõudmist läksin koos Petraga ta trenni. Ta mängib käsipalli. Mina küll kaasa ei teinud, vaid vaatasin pealt. Tahtsin sealt uurida, kas mingit võrkpalli trenni ka on, kuid kui teadjat inimest otsima läksime, öeldi meile, et ta on parasjagu koosolekul ehk siis ei saanud me midagi teada. Peab mõni teine päev küsima või siis internetis veidi surfama. Pärast õhtusööki vaatasime kogu perega filmi „Mamma Mia“. Vot sellel ajal tuli küll selline mõnus peretunne peale.



No comments:

Post a Comment