Monday, August 8, 2011

Esimene nädal Taanis - laager

Praeguseks olen juba oma taani kodus Odderis. Vahepeal pole olnud võimalust uusi postitusi kirjutada, sest internetiühendusega oli pidevalt üks suur jama. Vaevalt sain oma bioloogilisele perele teatada, et olen ikka elus ja terve. Aga ega ma seda internetiühendust väga taga igatsenud ka. Viimane nädal oli lihtsalt vapustavalt fantastiline. Järgnev on lihtsalt üks väga väike ülevaatlik kokkuvõte.


30. juuli varahommikul olime Deivi ning Jüriga lennujaamas. Tegime check-in'i ära, meile räägiti paar asja veel üle ning siis astusimegi terminali poole. Muidugi oli kohvri kaaluga veidi kööga alguses, kuid suutsin ühe kotikese Jüri pagasisse sokutada, niiet kokkuvõttes ei olnud meil kellelgi mingit probleemi. Ka lennukisõit läks kenasti. Päris koomiline oli vaadata, kuidas Jüri pidevalt aknaklappi alla tiris ning kohe üldse välja ei tahtnud vaadata. Kopenhaageni lennujaamas oli alguses väike segadus, kuna me ei leidnud mõnda aega YFU vabatahtlikut üles, kuid lõpuks leidis tema meid ning läksime teiste vahetusõpilaste - lätlaste - juurde. 

Mõne aja pärast sõitsime rongiga Kopenhaagenist Odensesse ning sealt istusime teise rongi peale, mis viis meid Tommerupi, kus asub Taani YFU maja. Seal peatusime ühe öö. Pidime Deiviga tuba jagama viie jaapanlasega. Tuba oli iseenesest väga väike ning meie seitsme jaoks oli see liiati liiga tilluke. Eriti kitsaks läks, kui õhtul mõned vahetusõpilased teistest ruumidest meie tuppa tulid. Sel samal õhtul tutvusime ameeriklastega, kellest kujunes välja meie põhiseltskond. Aeg-ajalt neid muidugi lisandus. Esimesel õhtul olime põhiliselt koos Adami (USA), Nicki (USA), Paige'i (USA), Viktorsi (Läti) ja Jüriga. 

Järgmise päeva hommikul pakkisime oma kohvrid ning voodipesu, viisime need bussi taga olevasse järelhaagisesse, istusime bussi ning sõitsime oma järgmise peatuskoha poole, milleks oli üks koolimaja. Kui olime kohale jõudnud, tassisime kohvrid parkimisplatsile ning ise läksime sööma. Pärast sööki jaotati meid tubadesse ning saime oma asjad ära panna. Juba esimesel päeval pärast asjade lahtipakkimist läksime erinevatesse gruppidesse, et taani keelt õppima hakata. Põhirõhk oli enda tutvustamisel, mida pidime laupäeval (6. august) kõikide vahetusperede ees tegema.

Ilm oli enamjaolt päikesepaisteline ning soe, seetõttu saime tihti väljas süüa. Vahepeal tuli küll natuke vihma ka. Eriti meeldis üks eriti tuuline päev. Mõnuuus, tõeline Taani. Süüa saime korralikult kolm korda päevas ning üsna rikkalt. Igatahes nälga seal väga ei jäänud. Õhtuti oli meil H. C. Anderseni tutvustavad tunnid ning pärast seda paar tundi vaba aega. Kahju, et nii vähe, sest vaat et iga õhtu oleks soovinud sealsete inimestega rohkem aega koos veeta. Kummaline, kui kalliks võivad inimesed nii vähese ajaga saada. Selline tunne nagu oleks mõnda neist juba vähemalt pool aastat tundnud, kuigi möödas oli vaid paar päeva.

Muidugi ei saa äramainimata jätta mänge, mida aeg-ajalt seal mängisime. Mõned olid ergutamiseks, mõned aja viitmiseks ning mõned keele õppimiseks. Kõige meeldejäävam oli kindlasti toolimäng, kus toolid asetati ringi ning inimesed istusid nende peale. Igale ühele anti üks nimetus (meie mängisime enamjaolt taanikeelsete puuviljadega). Üks indiviid läks keskele ning  hakkas puuviljade nimesid ütlema. Kõik, kellel oli vastav nimi, tõusid püsti. Ehk siis point oli teise tool ära varastada ning istuma saada. Me mängisime seda mängu ühel päeval õues muru peal oma grupiga. Ma suutsin kuidagi sellise jõuga tooli sisse lennata, et seal peal istudes hakkasin järsku maapinna poole seljaga kalduma. Ma mäletan nii hästi seda hetke, mil olin kindel, et püsti ma tooliga ei jää ning varsti kohtun maapinnaga. Kõik toimus justkui aegluubis. Õnneks mingit vigastust kui sellist ei tulnud. Pigem sain mõnusad naerukrambid. Ning muidugi ka aplausi osaliseks, sest teine grupp oli parasjagu väljas ning juhtus täpselt nägema seda hetke, mil ma koos tooliga selili prantsatasin. Plaksutamise algatajateks oli Nick ja Jüri, muidugi. Aga kõige jõhkram oli see, et mõni aeg pärast seda suutsin ma täpselt sama asja korrata. Ma tõesti ei tea, kuidas mul selline asi õnnestus ning veel kaks korda. Lisaks suutsin mitmel teisel korral veel ninali käia või kellegagi kokku põrgata. Kummaline. Aga mis seal ikka, teistel nalja nabani, endal ka.

Päevad olid seal suhteliselt samasugused, vähemalt kellaaegade suhtes. Taani keelt õppisime küll ainult esmaspäev-teisipäev. Kolmapäeval oli meil Fyn'i (saar, kus peatusime) peal bussiekskursioon ning õhtul toimus väike grillimine. Siis sai veidi võrkpalli ka mängitud, kuigi mitte väga edukalt, sest meil oli tohutult halb pall - liiga palju õhku ühe palli jaoks. Sel õhtul lükati aega, mil pidi oma ruumis olema, veidi edasi, kuid siiski tundus, et aega jäi väheseks. Mäletan nii hästi, kui Paige'i ja Nickiga väikese künka peal pikutasime ning taevast vahtisime, kus midagi tähesarnast oli, mis liikus. Jõudsime kokkuleppele, et see on UFO. Igatahes ei tahtnud keegi meist, et see laager ära lõppeks. Ahjaa, kolmapäevast saati oli üks meie põhigrupi liikmetest ka Ondrej Tšehhist.

Neljapäeval toimusid koolitused, meile seletati koolisüsteemi, tutvustati Taanit ning pidime case (tõestisündinud probleemsed lood) lahkama. Reedel oli suht sama lugu, kuid õhtul jäi H. C. A. tund ära, sest selle asemel toimus väike lahkumispidu. Peo teemaks olid loomad. Ehk igaüks meist pidi end mingiks loomaks tegema. Nickiga polnud ses suhtes mingit küsimust, sest tal on üks lehmamustriga müts, mis selle laagri jooksul väga populaarseks sai. Ma ise mõtlesin musta pantrit mängida, kuna selleks olid mul vajalikud riided olemas. Enamjaolt jäi kõik ruumipuuduse ning ülekaalu tõttu maha. Igatahes, saime ka näomaalingu teha, mis niiöelda kostüümile kaasa aitas. Juris (Belgia) joonistas mulle näkku vurrud ning ninakese. Ning siis algaski pidu. Peol sai tantsitud, juttu räägitud, mõned esinemised ära vaadatud ning pidevalt edasi-tagasi peoruumi ning õue vahet joostud, sest sees oli lihtsalt liiga palav. Oli tore igatahes.

Reede hommikul ärkasime veidi varem, pakkisime oma kotid ning voodiriided ja läksime sööma. Pärast sööki viisime oma kohvrid suurde saali ning voodiriided saadeti järelkäruga tagasi Taani YFU maja poole Tommerup'i. Kordasime veel viimast korda oma tutvustuslaused üle, korraldasime mõnusalt suure inimketi muru peale, kus asetasime pead üksteise kõhule, mugisime hulgaliselt Haribo komme ning mõne aja pärast liikusime tagasi sööklasse. Seal saime paberilehe, kuhu pidime endale kirja kirjutama, mille saame tagasi vahetusaasta lõpus. Ühele poolele kirjutasin oma päevast, hetkeemotsioonidest, eesmärkidest ning teisele poolele lasin taaskord erinevatel inimestel kirjutada. Kuna ma neid ei vaadanud, saan aasta pärast üllatuse osaliseks. Mõnda pean enne muidugi tõlkima, sest ütlesin, et nad võivad vabalt oma emakeeles kirjutada, et oleks lihtsam ning mugavam.

Samal ajal, kui meie oma kirjadega ning hüvastijätmisega ametis olime, toimus meie vahetusperedele koosolek ühes suures spordihallis. Kõik vahetusõpilased jagati piirkonna järgi gruppidesse. Mina olin grupis, kus olid Århusi läheduses elavad õpilased. Ma olin esimene õnnelik, kes kõik need viiskümmend vahetusõpilast vahetusperede ette sai juhatada. See aga tähendas, et tutvustasin ma end viimasena. Kõige kummalisem on see, et mul polnud absoluutselt mingit närvi. Ei siis, kui lennuki peale astusin, ega siis, kui vahetusperede silmade alla pidime minema. Ainuke kord, mil tundsin veidi negatiivset ärevust, oli siis, kui tagantpoolt kolmas - Nick - end tutvustama hakkas, siis eelviimane - Adam - ning lõpuks mina, kõige viimane. Kuid see oli ka kõik. Kohe, kui olin reas oma koha üles leidnud, nägin oma vahetuspere. Tundsin nad hetkeliselt ära ning kõik kahtlused, mis vahepeal kergelt kripeldama hakkasid, kadusid.

Pärast tutvustamist läksime oma perede juurde, tutvusin oma senior kontaktisikuga ka. Nimelt Taanis on neid kaks tükki - senior ja junior. Junior kontaktisiku kohta ei tea ma veel midagi. Eks ta millalgi lähitulevikus annab endast märku. Senior pidi mulle kahe nädala jooksul külla tulema. Pärast tutvumist tuli mu juurde Adam, kellega jätsime hüvasti. Pärast leidsin ka Deivi, Ondrej ning Paige'i üles, kellega sai veel viimase kaisutuse ära tehtud. Siis läksimegi mu kohvritele järele, paigutasime need autosse ning hakkasime sõitma. 

Juba autos olles tundin teiste järele suurt igatsust. Kahtlane, et Eestist lahkudes polnud mul üldiselt mingit igatsust, ei oma pere ega sõprade järele, kuid sealt laagrist lahkudes oli emotsioon nii tugev. Leidsin nii mõnegi tõelise sõbra sealt. Vähemalt see on hea, et need, kes Århusi lähedal elavad, saavad järgmised viis nädalat keeletunde. Ehk siis seal hulgas olen ka mina ning Nick ja Adam. Mul on tohutult hea meel, et vähemalt neid näen. 

Pereelust ning viimastest päevadest kodus Odderis räägin järgmises postituses, mille teen siis, kui mul rohkem aega on. Lisan ka mõned pildid möödunud nädalast.



Rongis, teel Fyn'i poole. Pildil Jüri.




Paar vaadet rongiaknast.


Meie tuba Taani YFU majas. Pildil Deivi.


Taanlased armastavad oma lippu. Mingi suvalise maja aed.


Taani YFU maja. Pildil Jüri.



Tommerup'i kirik ja surnuaed. Teisel pildil Paige ja Christian (vabatahtlik).


Õhtune istumine meie toas. Vasakult: mina, Adam, Minami, Luka, Nick, Paige'i jalad ning keskel on Viktorsi käsi.


Otseloomulikult oleme veidi peast segi. Ülevalt: Viktors, Mina, Jüri.


Teise päeva hommik, mil bussiga järgmisesse peatuskohta sõitsime.

Meie toakaaslane koolimajas - Tom.


Fyn'i ringreisil. Paige, Jüri, mina, Casey, Nick, Jaime & Ondrej.


Mina & Casey.


Mina & Ondrej. Duckface.


Fyn'i ja Kopenhaagenit ühendava silla juures.


YFU. Jüri (Y), Paige (F), Casey (U), Viktors, Nick & Adam.


Sleepyheads Adam & Jüri. Fyn'i ringreisil.


Paige & Casey


Päikese ümber oli mingi väga kahtlane ring...

No comments:

Post a Comment