Wednesday, August 31, 2011

Flensburg

Niisiis sai eelmisel laupäeval (27. august 2011) Saksamaal käidud. Linna nimi oli Flensburg. See asub suht Taani piiri juures. Ja kuna ta Taanile nii lähedal on, näeb seal paljusid asju lisaks saksa keelele ka taani keeles. Kui üle Saksamaa piiri jõudsime, käisime läbi ühest toidupoest, kus olid hinnad nii eurodes kui ka taani kroonides. Alguses polnudki ma päris kindel, kas oleme ikka Saksamaal, kuid enamjaolt olid siiski sildid seal saksa keeles. Ning ka hinnad olid tunduvalt odavamad. Päris jõhker oli vaadata, kuidas hostvanemad asju lihtsalt sõna otseses mõttes kastide kaupa ostukärusse tõstsid. Ütlesid, et see on lihtsalt vähemalt poole odavam kui Taanis. Ilmaga meil ei vedanud, sest oli suhteliselt jahe, tuul puhus ning vihma sadas. Seetõttu pidime päris pikalt poes varjul olema. Kui olime lõpuks asjad autosse laadinud, sõitsime edasi. 

Parkisime auto kesklinnast veidi eemale ühe veekogu lähedale. See oli vist mere mingisugune nurgakene. Igatahes oli seal sadam, mis oli paate täis. Vaatamata koledale ilmale, pidasime maha väikese pikniku. Ehk siis sõime paar saiakest ning jõime limonaadi peale. Siis jalutasime edasi kesklinna poole. Teel sinna nägime, et veekogu peal toimus mingisugune paatidevaheline võistlus. Igatahes aerutasid oma kakskümmend inimest ühes paadis ning kummaski otsas oli üks inimene püsti. Tuli tahtmine ise seal aerutada, vaatamata väga mittekutsuvale ilmale. Lisaks kõndisid seal ringi erinevates kostüümides inimesed. Ka nemad olid grupikaupa. Ühed olid näiteks riietatud vangideks ning postidel võis nende pilte näha koos kirjaga WANTED. Veel leidus seal jõuluvanasid, superman-e ning keda iganes veel.






Kesklinnas oli traditsiooniliselt olemas oma šopingutänav. Käisime ühest poest teise, alustades väikeste poodidega ning lõpetades suurte mitmekorruseliste kaubanduskeskustega. Mina küll oluliselt midagi endale ei soetanud, sest üldiselt olid ikkagi asjad kallid. Ainult ühe maani kleidi ostsin ära, mis oli lihtsalt liiga odav, et seda mitte osta. Nimelt siis 10€. Silma jäi ka see, et tohutult paljud inimesed käivad oma koertega poes ringi.  Ja need koerad ei olnud tavaliselt chihuahua suurused. Sellist asja pole Eestis veel kohanud. 

Kui Saksamaal olime, siis tundsin end kuidagi kahtlaselt koduselt. Eks vast selle pärast, et ümberringi valdavalt saksa keeles räägiti ning olen sellega rohkem harjunud kui taani keelega.  Eks sai ju saksa keelt koolis veidi õpitud ning kodus tuli telekast pidevalt mingisugune saksakeelne sari.





Oma päeva lõpetasime ühes hubases kreeka restoranis, kus mu hostpere on pidevalt Saksamaal olles käinud. Seal oli tohutult palju teisi taanlasi. Tellisime endale nelja inimese roa. Meid oli kokku viis, sest Laurits jäi koju Taani. Pidime päris kaua ootama enne, kui meile salativaagen ning leib toodi. Mõne aja pärast saabus ka lihavaagen. Igatahes oli see eine piisavalt suur, et me ei suutnud seda ka viiekesi ära süüa. Ja te ei kujuta ette seda piina, kui mu ees on lihavaagen koos tohutult isuäratava lihakäntsakaga, kuid mu magu on lihtsalt nii pungil, et mul ei ole enam seda tükikest kuhugi suruda. Igatahes oli mõnus kõhutäis. Muide, ühes menüüs olid asjad kirjeldatud nii saksa kui ka taani keeles. Imestasin, kui mõistsin taani keelt rohkem. Proud!


Ühesõnaga sai salvräti pealt kreeka keelt õppida. Kui nii võtta, siis hea tegevus ooteajal.



Pärast hakkasimegi auto poole kõmpima. Kuid kuna vihmahoog oli päris tugev, jooksime varju alla ning olime natuke aega seal. Kokkuvõttes otsustas hostisa ise autole järele minna ning siis meid peale korjata. Ehk siis ainult tema sai kardinaalselt märjaks. Jube hea oli sooja, kuiva ning mugavasse autosse istuda, silmad kinni panna ning veidi tukkuda. 


PS! Täna sai mul Taanis kuu aega täis. 
 
Ning hästi tore oleks, kui keegi väga lahke inimene saadaks mulle siia Kalevi pralineekomme. Aitäh! Aadress on varasemases postituses nimega "Some time before the plane..".

Vi ses!

Monday, August 29, 2011

Himmelbjerget

Ei ole viimase nädala jooksul blogi jaoks väga aega leidnud. Seepärast kirjutan kõigepealt eelmisest nädalavahetusest. Nimelt käisime pühapäeval (21. august 2011) üht Taani kõrgemat küngast vaatamas - Himmelbjerget. Tõlkes tähendab see taevamäge. Kõrgust on tal 147 m. Himmelbjerget on Taanis kõrguselt teine kõige kõrgem koht. Aga seal kohal olles tundus ta küll meie Suure Munamäe vääriline olevat. Vast sellepärast, et ta oli järsema nõlvaga. Igatahes oli sealne vaade fantastiline.

Kui sinna kohale jõudsime, nägin tohutult suurt rahvahulka. Seal oli veel mänguväljak lastele ehitatud. Igatahes tundus väga populaarne koht olevat. Mäe tipu poole viis trepp. See koht meenutas mulle rohkem mingit matkarada. Kui tippu jõudsime, oli seal suurem avatud ala, mis oli piiretega ümbritsetud. Platsi keskele oli ehitatud vaatetorn, kuhu ma millegipärast kokkuvõttes ei jõudnudki. Istusime hostperega torni kõrvale maha ning pidasime väikest piknikut Õigemini tegelikult ainult jõime veidi head-paremat. Ja muidugi oli mul kaamera kaasa, millega jälle tohutult palju pilte tegin.







 Ilm oli tol päeval ikka tõesti fantastiline.


Mõne aja pärast hakkasime allapoole suunduma, küll teist teedpidi. Nimelt läksime selle järve juurde, mida künka otsast näha oli. Seal oli mingi restoran ka, kuid meie seda ei külastanud. Mõne aja pärast märkasime, et paar suuremat paati tulevad järve pealt. Kui nad päris "sadamasse" olid jõudnud, läksime neljakesi - mina, hostema, Petra ja Laurits - ühele neist ning ootasime väljumist. Nimelt siis sõitsime sellega ühte teise linna Ry, mis asus kuskil seitsme kilomeetri kaugusel. Hostisa ja Anton läksid autoga. Paadis olles sõitsime vahepeal jõe peal, mis meenutas mulle küll mingit filmist välja hüpanud Amazonase jõge, kus võis iga hetk mõnda suurt krokodilli või boamadu näha. Igatahes väga mõnus oli.


Sealt viis trepp alla paadikeste juurde.


Himmelbjergeti vaatetorn järve pealt.

Petra, Laurits & mina

Pilet





Kuskil kolmveerand tunni pärast jõudsime Ry'sse. Anton ning hostisa olid meil kai peal vastas. Seal sadamas oli vees tohutult palju parte. Kuna nad ujusid täpselt seal ees, kuhu paat end niiöelda parkida tahtis, lootsin, et neid ära ei lömastata. Kokkuvõttes lõppes kõik õnnelikult. Ahjaa, paadi peal nägin jälle üht meest, kes piipu tõmbas. 

Ja nii nad siin on, piibud suus..



Pärast käisime veel toidupoest läbi, kust ostsime veidi kaneelirulle. Leidsime endale kohakese treppidel ning hakkasime sööma. Seal oli aga tohutult palju herilasi. Mingi hetk pistsid hostvennad ja hostõde jooksu. See vaatepilt oli lihtsalt nii naljakas, kui nad kõik kolm ringi jooksid ning kätega vehkides herilasi üritasid ära ajada. Ning muidugi mu hostõde suudab ikka väga kõrgeid ning kõrvulukustavaid toone teha. Nalja nabani.




Sunday, August 21, 2011

Veel mõningaid erinevusi

Rongidest veel niipalju, et sealne piletikontrollimise süsteem sarnaneb pigem sellele, mis meil bussides on. Ehk siis väga vabalt võib nii juhtuda, et sa sõidad terve liini ära, kuid keegi ei kontrolli, kas sul selleks ka tegelik õigus on. Siiski kohtab kontrolle veidi tihedamalt, kui Eestis bussides.

Lisaks panin tähele, et rongijaamadest saadakse tasuta ajalehti, mida väga tihti rongis hommikul loetakse. Kuid, kui maha minnakse, jäetakse leht oma istmekohale. Ning järgmine inimene, kes rongi tuleb, loeb seda lehte edasi. Mõnikord mõni inimene käib mööda pinke ja otsib, kust mingi lehe saaks. Kui leiab, istub jällegi maha ja hakkab seda lehitsema. 

Kõige meeldivam on muidugi see, et rongid on õigeaegsed. Isegi, kui rong samal minutil perrooni juurde ei jõua, võib teda õigel ajal silmapiiril ikka näha. Kuid enamjaolt on nad maagiliselt täpsed. 

Esimesel nädalal Odderis sõitsin hostisaga kodu poole. Mingi hetk näitas ta suvalise auto peale teeääres ning ütles, et see on tegelikult kiirusemõõtja. Küsisin, kust ta seda teab, sest minu arvates oli auto nagu iga teinegi. Seletas, et kiirusemõõtjad on kaubikud, millel on valge numbrimärk. Tavalistel on nimelt siis kollane. Päris huvitav. Ega neid nii kerge märgata ka ei ole. Hostisa ütles ka, et tavaliselt märgatakse neid juba liiga hilja. Igatahes, kui kiirust ületad, siis tuleb mingi nädalakese pärast sulle koju teade ning trahvisumma.

Eks see on vist päris normaalne nüüdseks juba igal pool, et tänavapildis tohutult palju suitsetajaid on. Kuid Taanis olen päris mitmel korral näinud inimesi, kes tänaval piipu tõmbavad. Ja seda kui tavalist suitsu. Eks ta veidi koomiline pilt oli alguses.

Taanis lülitatakse asju enamjaolt välja stepsli juures oleva lülitiga, mitte eseme enda nupust. Alguses vaatasin küll lolli näoga telefoni, kui olin ta laadijaga ühendanud ning mitte midagi ei toimunud. Siis aga jõudis kohale, et keegi kunagi rääkis, et selline süsteem siin on.



Üks, mida vist kõik taanlased armastavad, on lagrits. Õeh, kui vastik ta on. Proovisin ka mingi hetk, kuid ei suutnud seda väikest ampsugi ära süüa. Jooksin kööki ning sõin rohkelt viinamarju, et selle maitse suust ära saaks. Oi, kuidas mu hostema naeris selle peale. Aga jah, terve ülejäänud pere naudib seda. Pidavalt kõige parem asi olema nende jaoks. Ja sama on teiste vahetusõpilastega. Rääkisid, et neil ka terve pere sööb seda, kuid nemad absoluutselt lagritsat ei salli. Nagu mu hostema ütles - sa pead olema sündinud taanlane, et see sulle meeldiks. 

Ning muidugi vihm. Ütleme nii, et siin Taanis sa selle eest kuskile ei pääse. Isegi, kui sul vihmavari kaasas on. Tuul kompenseerib selle ära. Ehk siis tuul suudab ikka su peale mõnusalt sademeid puhuda. Aga jah, parem ikkagi vihmavarjuga kui ilma selleta, sest vastasel juhul oled ikka päris läbimärg. Kui aga soovid vihmase ilma korral kuivaks jääda, jää koju.


Saturday, August 20, 2011

Teine nädal kodus

Viimane nädal on läinud ikka päris kiiresti. Mäletan veel selgelt, kui oli esmaspäeva hommik ning end voodist üles pidin ajama. Nüüd aga on juba reede õhtu ning peagi algab jälle nädalavahetus. Mitte, et mul kauem magamise vastu midagi oleks. Igatahes, esmaspäeval oli Odderis esimene koolipäev. Mitte muidugi minule,  sest mina lähen alles 12. septembril kooli, kuid mu hostõele ning -vendadele küll. Täna läksin ma aga rõõmsal meelel jälle keeletundi.

Pärast keeletundi läksime tavapäraselt Nicki ja Adamiga linna peale. Leidsime paar odavamat poodi. Tähendab, Eesti mõistes ei pruugi nad alati odavad olla, kuid taani hindadega võrreldes küll. Üheks neist oli toidupood Aldi, kust nüüd põhimõtteliselt iga päev pärast keeletundi läbi käime ning jäätist ostame. Vanilje jäätis pulga otsas maksab 4.50 DKK ning tuubis jäätis maksab ligi 7 DKK. Ega paremat hinda väga ei leia ning maitsevad nad ka ülihästi. Põhiraha selle peale lähebki nüüd. Teine pood, mille leidsime, on Tiger, kust saab igasugust pahna osta - alustades pastakatest, patjadest, lõhnaõlidest ning lõpetades toiduainetega. 



Selle nädala jooksul olen jällegi Sudokude küüsi langenud. Pidevalt väike raamatuke näppude vahel ning paskatas käes. Aitäh muidugi nendele kallitele sõpradele, kes enne mu minekut selle eest hoolitsesid, et mul neid ikka mõneks ajaks jätkuks.

Teisipäeval sai hommikusöögi ajal üks pikem taanikeelne lause öeldud. Olin enda üle väga uhke. Tähendab, neid pikemaid lauseid on enne ka olnud, kuid pigem keeletundides. Igatahes, lause oli järgmine: Vil du række mig underkop og teske? Tähendus: Kas sa ulataksid mulle alustassi ja teelusika? Nimelt on saanud harjumuseks hommikuti teed juua. Kuid siin ei ole meil teekotikesi, mida kuuma vee sisse paneme. Nimelt võtan kohvifiltrile sarnase kotikese ning kallan sinna veidi teepuru ning siis panen alles kuuma vee sisse. Praeguseks olen selle süsteemiga täiesti ära harjunud. 

Keeletunni asemel läksime Taani vanalinna, mille nimeks on Den Gamle By. See ei ole selline nagu meie vanalinn. Ta paikneb Aarhusis ning on üles ehitatud muuseumina. Iseenesest näeb ta väga hea välja - väike veekogu linnakese keskel, millel paadike edasi-tagasi sõitis ning kaks hobustega tõlda linnatänavatel. Seal sai vaadata vanu maju ning mõnesse sisse ka minna. Ees ootasid meid seal vana aja tegelased ning esemed. Ühesõnaga, tip-top värk. Lõunaajaks istusime laudade äärde. Need paiknesid ühe niiöelda mänguväljaku kõrval. Seal olid ühed paadikujulised kiiged, millega sai ikka päris mõnusa hoo sisse teha. Alguses läksid poisid, kuid lõpuks mõtlesin mina ka minna, kuna tuli ikka ette näidata, mida üks eesti tütarlaps teha suudab, sest poisid olid alguses päris saamatud. Tegin päeva jooksul tohutult pilte, mõned lisan üles. Kahjuks enda kiigu peal olemisest pilte ei ole.




Adam & Nick kiigel


Kõige parema üllatuse sain siis, kui koju jõudsin. Nimelt ütles hostema, et mulle oli postkasti kiri tulnud. Andis selle mulle. Vaatasin, et kiri oli Eestist tulnud. Aitäh sulle Caisa, et sa selle mõtte teoks tegid! Ning su kiri jõudis väga kenasti kohale. Avasin suure põnevusega ümbriku ning hakkasin lugema. Päev muutus kohe palju ilusamaks.

Tol päeval oli õhtusöögiks jälle tortillad. Valmistasime koos Petra ning Lauritsiga täitematerjali. Laurits hakkas sibulat hakkima, ma lõikusin samal ajal kurki. Mingi hetk tuli ta suust ilgelt kõrge noot, ta jooksis vee juurde ning hakkas oma silmi jahutama. Hetkeks mõtlesin, et ta lõikas sõrme või midagi, kuid sibul oli kõigest oma töö teinud ning tal pisarad jooksma ajanud. Kui olin kurgiga valmis, mõtlesin, et võtan teise sibulapoole endale. Kokkuvõttes nutsime kahekesi seal. See oli lihtsalt nii kuradima naljakas, et poole sellest ajast ma lihtsalt naersin krampides.



Õhtul sain Facebooki kaudu tulevaselt klassiõelt sõnumi, et kõik klassis ootavad minuga kohtumist. Mind lisati ka meie klassi gruppi, kus oli varemalt mingi teema selle kohta postitatud. Seal all üritasid paar klassivenda eesti keelt ka purssida. Vägev. Lisaks olen korduvalt klassiõdedelt kuulnud, et mu tulevased klassivennad ootavad juba seda aega, millal klassiga ühinen. Ma pidavat päris kena välja nägema. Eks ma naersin selle peale päris mõnusalt, kui kuulsin. Kunagi septembris hakkab nalja saama, kui kooli lõpuks lähen. Ahjaa, ma olen meie mõistes üheteistkümnendas muusika-inglise keele suunalises klassis, kus on kakskümmend kuus õpilast.

Kolmapäeval käisin hostisa ja Antoniga Odderi peal ratastega ringi sõitmas, et veidi ümbruskonda näha. Ja kuna me ratastega olime, ei võtnud ma fotokat kaasa. Üks, mis on kindel - Odder on tohutult ilus linnake. Kasvõi juba selle pärast, et ta nii puhas on. Lisaks on ühes kohas selline väike järveke, mille kohal on siksaki-kujuline sild. Selle kõrval voolab ka üks väike oja. Mu linnas on olemas oma suur spordihall, ujula, muusikakool, hunnik muid tavalisi koole, kino, terve šopingutänav ja mis iganes veel. Hämmastav.

Mõned pildid varajasemast ajast:

 Odderi Parkvej perroon suunaga Aarhusi poole.


Peaaegu kesklinnas


Tavaline taevas


Neljapäeval sain ühe uue klassiõe Alexandraga kokku. Nimelt käib ta kooris ning ma mõtlesin ka asja üle vaadata, et kui meeldib, siis hakkan ka käima. Ta tuli mulle rongijaama vastu, kui Aarhusist keeletunnist tulin. Kui hakkasime Spektrumi poole kõndima, kus kooritund toimub, kohtusime päris mitme teise klassiõega. Nad olid kõik vist päris üllatunud, kui mind nägid ning küsisid, kuidas mul siin meeldib, millal kooli tulen, kui kauaks jään, kus elan jms. Pärast ütles Alexandra, et ma olevat teistele tundunud kind, open minded and outgoing.

Täna, reedel, istusime päris kaua õhtusöögilaua taga, rääkisime juttu ning naersime südamest. Täna oli hostvanemate pulma-aastapäev. Hostema vanemad saatsid talle üliilusa lillekimbu, mille juures oli väike kirjake. Kuna see oli taani keeles, paluti mul see ette lugeda. Tuleb välja, et mu hääldusel pole mitte midagi viga. Mõnus. 

Täna sõime magustoiduks pannkooke, mille Petra valmistas. Kuna need olid mustikatega, olid nad lillat värvi. Päris kahtlane oli, kuna pole enne selliseid näinud. Sõime neid jäätisega. Kahtlane oli see, et nad söövad pannkooke jäätisega nagu meie moosiga. Ehk siis panevad jäätise pannkoogi keskele ning keeravad selle rulli. Tohutult hea oli kusjuures. Järgmine kord lubasin pannkooke niiöelda Eesti moodi teha. Lisaks pidin hostisale lubama, et selle aasta sees õpin ka neid pannkooke tegema, mis on tema retseptiraamatus, mille ta endale kuuendas klassis sai.

Lisaks lubasin millalgi nende leiva ära proovida, mis mulle ei tundu väga isuäratav. Sellised suured seemned on see seal. Ja muidugi juustuvõileib, kus juustule on moosi peale määritud. Kui ütlesin, et meie sööme oma eesti peres pidevalt juustusaiu majoneesiga, krimpsutas hostema nägu. Igatahes diil jäi selliseks, et kui mina proovin juustu ja moosiga võileiba, siis nemad proovivad juustu ning majoneesiga. 

Olen oma perega väga rahul. Mitte mingeid probleeme meil ei ole, saame omavahel vabalt rääkida ning pidevalt naerda. Eriti on seda erinevust tunda siis, kui mõne teise inimese pere kohta kuulen, kus ikka päris suured probleemid on. Minul aga hakkab vaikselt selline kodune tunne siin tekkima. Keelega ikka veel sina peal ei ole, kuid iga nädalaga mõistan natuke rohkem. Loodan ka lõpuks selle taanikeelse keeleväänaja nii selgeks saada, justkui oleksin taanlane. Tähendab ta ühte magustoitu - rødgrød med fløde.

Järgmise nädala laupäeval läheme kogu perega Saksamaale ühte linna, mille nimi mul muidugi meeles ei ole. Sõidame sinna kuskil pärast lõunat. Päeval vaatame seal linnas ringi, õhtust sööme ühes restoranis, mis neile väga meeldib, ning õhtul pidi seal ka mingi muusikaga seotud üritus toimuma. Ootan põnevusega.

Praegu peaks aga magama minema, sest kell on vaikselt üle kaheteistkümne tiksunud ning reedest on saanud laupäev.


Sunday, August 14, 2011

Nädalavahetus

Niisiis. Lõpuks tuli see kauaoodatud nädalavahetus. Laupäeval sai päris pikalt magatud. Kuigi pidevalt tegin hommiku jooksul silmi lahti, tõusin lõplikult üles alles kella kahe paiku, mil teised hakkasid just lõunat sööma. Eks ma siis liitusin ka nendega. 

Pärast õhtusööki käisin duši all. Pidin sutsu oma juukseid kuivatama ning siis läksime Petra ning Vaksiga poodi filmi laenutama. Olime juba nädala jooksul mõelnud, et võiksime "The King's Speech"-i nädalavahetusel vaadata. Kui poeni jõudsime, sidusime Vaksi konksu otsa ning ise läksime filmi otsima. Kui tagasi välja tulime, kakles Vaks mingi teise omasuuruse koeraga, kes oli küll rihma otsas, kuid lahtiselt. Mina haarasin võõra koera rihmast, proovisin teda ära tirida. Samal ajal proovis Petra Vaksi lahti siduda, kuid ega see väga kerge ei olnud, kui Vaks proovis teise koerani jõuda. Võõras koer, keda mina hoidsin proovis vahepeal vist minule ka hambaid sisse lüüa, kui märkas, et ma teda Vaksist eemale tõmban, kuid see tal ei õnnestunud. Õnneks sai Petra varsti Vaksi lahti seotud ning ma sidusin selle võõra koera sinna asemele, et ta meile järele joosta ei saaks.

Väga kahtlane oli see, et mulle päeva jooksul kaks erinevat meest helistasid. Esimene proovis mind paaniliselt kätte saada, tegi mingi neli vastamata kõne. Ma olin parasjagu alati kas söömas või siis duši all. Kui ma lõpuks vastu võtsin, hakkas mees taani keeles rääkima. Ütlesin, et räägin ainult inglise keelt ning tal on vast vale number. Lõpuks pani ära. Teine mees helistas õhtul. Kui talle ütlesin, et inglise keelt räägin ainult, küsis, kas olen Marokolt pärit. See oli kahtlane. Igatahes, mu number oli tol päeval väga populaarne.

Õhtusöögiks oli meil tortillad. Ja kusjuures ikka väga head. Ma sõin ühe hiiglasliku tortilla ära, pärast mida oli mu kõht täis. Teised võtsid veel juurdegi. Kui ma ütlesin, et ma rohkem ei taha, ütles mu hostema mulle, et ma söön liiga vähe. Et kui tagasi Eestisse jõuan, siis mu bioloogiline ema küsib, kas mulle ikka süüa anti seal. Tegelikult saan ma väga korralikult süüa. Ju siis on mul lihtsalt väike magu. Lisaks sain teada, et meil kasvab verandal katusealusel viinamarjad. Ehk siis kui nad lõpuks valmis saavad, võin ma lihtsalt verandal istuda ning neid noppida. How awesome is that?

Reede õhtul küsis hostema, kas mul on mingit pesu pesta vaja. Andsin talle kaks paari sokke. Kui oli pesu ära pesnud, kõndis toa ning õue vahelt edasi-tagasi. Lõpuks tuli ütles, et ta kaotas ühe soki ära. Ma hakkasin selle peale naerma. Ütlesin, et pole hullu midagi, mul sokke küll. Vastas, et talle absoluutselt ei meeldi üksikud sokid. Laupäeva hommikul märkasin, et ta oli pestud asjad mu ukse taha pannud. Ja kõik neli sokki olid olemas. Küsisin siis ta käest, kus see üks sokk end peitis. Nimelt oli see kuidagi hostõe Petra pluusi varrukasse sattunud. Nalja kui palju.

Pühapäeval suutsin end hommikusöögi ajaks üles ajada. Hostisa oli netist otsinud, mida huvitavat täna võiks teha. Kokkuvõttes otsustasime ühte muuseumi minna. Ma ei oskagi päris täpselt öelda, mis muuseum see oli. Igatahes kõndisime päris palju metsas. Seal olid erinevad kohad, majad, mida sai vaadata ning üks vesiveski, mis tol hetkel ka töötas. Vahepeal kõndisime mingil põllul, kus kitsed meiega tõtt vahtisid. Igatahes oli seal tohutult ilus loodus. Tegin hulgaliselt pilte, mõned panen siia üles. 



Pildil noorem hostvend Anton.









Vahepeal oli väga mudane tee. Hostisa jalad.


Petra leidis oma printsi.





Käisime raksus. Õde Petra, hostema Birgitte, hostisa Jeppe ning vanem vend Laurits.


Mingi hetk helistas mulle Adam. Ütles, et tal on väga igav olla ning kutsus mind enda poole. Ütlesin talle, et ma olen metsas, mille peale tuli väga üllatunud "miks". Igatahes pidin talle teada andma, kui midagi täpsemalt teada saan. Pärast rääkisin hostemaga, et kas võin minna ning mis kell peaks tagasi olema. Kui koju jõudsime, uurisin rongi- ning bussiaegu ning hakkasingi Aarhusi poole sõitma. 

Sel ajal sadas juba mõnusalt vihma. Kuna Adamil pidi veidi aega minema, otsustasin rongijaama küljes olevasse kaubanduskeskusesse minna. Päris suur pettumus oli, kui avastasin, et kõik poed on kinni. DAMN, pühapäev ju. Sellega peab harjuma. Õnneks 7-eleven poest sain 8 DKK eest väikese mahlajäätise. Isegi hea diil. Ja siis varsti tuli Adam ka kohale. Ta hostema tõi ta ära, niiet saime autoga tagasi ka. 

Adami perel on üks väiksema kasvuga emane ilgelt karvase valge kasukaga koer, kes proovis pidevalt mu peale hüpata. Adam ütles, et ta tavaliselt ei ole nii energiline. Ju siis ma meeldisin talle kohe eriti. Või siis oli see tingitud Vaksi lõhnast. Igatahes oli see koer ikka hüperarmas. Adamil on ka oma tuba, kus on mõnusalt suur voodi. Kui seda nägin, tuli kohe mõte see lihtsalt tuimalt ära vallutada. Aga ei, ma ei teinud seda. Tegelesime veidi arvutiga. 

Mõne aja pärast pidin ära minema, et õhtusöögiks koju jõuda. Ning ma lähen juba ainuüksi Aarhusist kuskil kolmveerand tundi koju. Kuna pühapäeval käivad bussid eriti harva, otsustasin minna teise bussiga, mis läheb Adami kodule veidi kaugemalt. Adami hostema seletas talle, kus see peatus on ning hakkasimegi minema. Vahepeal tegime mõned valepöörded, kuid lõpuks jõudsime ikka õigesse kohta. Kuna ikka veel sadas, sain mõnusalt läbimärjaks. Aga vähemalt olin bussi peal. Kui kella vaatasin, oli see liiga kaugel. Olin suhteliselt kindel, et jään Odderi bussist maha. Eriti veel selle pärast, et mul polnud aimugi, millal õige peatus võiks tulla, kus ma maha pean minema. Lõpuks märkasin rongijaama ning samal hetkel nägin, et Odderi buss keerab peagi peatusesse. Proovisin kibekiiresti bussilt maha saada ning teise bussipeatusesse joosta. Muidugi olid valgusfoorid minu vastu. Kuid siiski jõudsin õigele bussile. Seda tänu sellele, et see liin on lihtsalt nii populaarne ning inimeste järjekord oli piisavalt pikk, et võttis kauem aega.

Jõudsin kenasti õigeks ajaks koju. Sõime õhtust ning magustoiduks saime jäätist. Oeh, kui hea see oli. Tänase õhtuga loodan veel mingi filmi ära vaadata. Homsest lähen jälle keeletundi. Kui ma õigesti aru sain, siis teisipäeval läheme keelegrupiga ka mingisse muuseumi. Eks näis, mis sellest saab.