Wednesday, July 13, 2011

ELO

FANTASTILINE! 

Tänaks kogu seda seltskonda, kes ELO nii meeldejäävaks muutsid! Eriti aga meie ülimalt energilist ning ülemeelikut Skandinaavia gruppi:
Rain - Norra
Kista - Norra
Jüri - Taani
Renar - Rootsi
Nastja - Rootsi
Ning kes saaks üle ja ümber meie kahest vapustavast grupijuhist Martinist (Norra) ning Margest (Taani)! Aitäh teile.

---

Meeldejäävamad hetked

Esimene päev, 10. juuli:
Päeval sai veidi vahetusaasta kohta informatsiooni kogutud. Ja muidugi söödud. Kusjuures, väga maitsev oli. Ning meie lauaseltskond oli alati väga jutualt. Tänan Rain (Norra), et sa meie nõusid pidevalt ära viia viitsisid.

Põhiline tegevus algas õhtupoolikul. Kui palju ikka nähakse umbes viiekümne pealist gruppi muruplatsil ringi kondamas amööbina, munana, pelikanina ja kellena iganes veel, otsides endale paarilist? Või sama gruppi inimesi üksteisest üle rullumas, et end tähestikulises järjekorras ritta panna? Aga kõige enam valmistas pinget kõhu abil sendi edasiandmine. Meil oli nimelt siis kaks sama pikka rida inimesi muruplatsil üksteise kõrval pikali ning pidime sendi ühest otsast teise saama, kasutamata käte/jalgade/suu jms abi. Aega läks aga asja sai. Ning päevane kallistustemiinimum sai kindlasti rahuldatud.

Super oli õhtul võrkpalli mängida. Mis sest, et kokkuvõttes mingi aeg polnud palli enam väga näha ning minul ilutseb vasakul käel altsöödu pärast mõnus sinine latakas. Kindlasti peab ära mainima meie karvase maskoti kass Oliveri, kes käis meie mängule kaasa elamas. Siiski, pärast kergelt märjas liivas paljajalu mängimist oli päris raske oma jalgu puhtaks saada.

Teine päev, 11. juuli:
Päev algas mõnusa hommikuvõimlemisega väljas muru peal. "Sidur, pidur, gaas, gaas. Sidur, pidur, gaas.." ei lähe vist niipea meelest ära. Ja muidugi Liisu (Rootsi) ülivägevad kiledressid. Päeva jooksul sai veel mitmeid kordi võrkpalli mängitud. Ega oma jalgu mingi kuus korda päevad küürida on ka päris tore.

Niisiis, veidi õhtustest muinasjutulistest näidenditest. Kõik tulevased vahetusõpilased jagati gruppidesse. Meile anti väike orienteeruv stsenaarium, umbes kümme lauset, mida võis/pidi näidendis kasutama (üksikkirjeldustes jutumärkides) ning kuskil tunnike ettevalmistamiseks. Idee oli mõelda midagi YFUga seonduvat. YFU vabatahtlikud Liisu, Marge ja Martin kehastasid vanaema ja kaht last, kellele muinasjuttu räägiti, mille meie siis ette mängisime. Mõned paremad kohad:
1. Punamütsike: Pea kahemeetrine Renar (Rootsi) Punamütsikest mängimas oma punase peapaelaga. Nende idee oli vahetusõpilase (Punamütsike) minek perre (vanaema). Ideaalne lausekasutus, kui Punamütsike lennukilt maha hakkas minema ning stjuardess lausus: "Raseduse tekitamine ning rasedaks jäämine on keelatud!". Ning kui hunt oli vanaema ning Punamütsikese nahka pannud, leidsid jahimehed hundi, ning ütlesid, et rasedus oli ju keelatud. Kui hundi kõht oli lahti lõigatud, vanaema ja Punamütsike välja aidatud, järgnes järjekordne geniaalne lause: "Aga kus siis Marge Tops on?". Igati esimest kohta väärt etendus!
2. Lumivalgeke: Raini (Norra), kes kurja kuningannat mängis, kostüüm oli väga tasemel. Mingid rätikud, linad ümber õlgade, üle pea ning see kriipiv vanamuti hääl. Enjoyable. Ning nende mehelik Lumivalgeke oma kleidis.
3. Keisri uued rõivad: Pole täpsemat informatsiooni mälust, kellega oli tegu, aga igatahes keegi noormees suutis väga kõrgeid noote karjuda. Väga viis!
4. Kolm põrsakest: Raseda vahetusõpilase Kista (Norra) lausutud sõnad: "Mina olin paugu otsas kui puu käis!". Nähtavasti oli küll. Kolme põrsakese teema tuli hiljem sisse. Tublid, sest neil oli kõige rohkem ette antud lauseid kasutatud.
5. Hans ja Gretel: Parim üllatusmoment õhtu jooksul oli kui pereisa Jörgen (Prantsusmaa) sai oma naise Eva (Saksamaa) käest päris jõhkra kõrvakiilu, millele järgnes pikk OOOO publiku poolt. Päris mitmed küsisid pärast, kas lõualuu on ikka paigas. Ning kes saaks unustada Hansu mängivat Jüri (Taani), kes kohe üldse ei suutnud oma teksaseid korralikult jalas hoida ning laval poolalasti ringi pani.
6. Tuhkatriinu: See oli meie grupi teha. Ise mängisin Tuhkatriinut, kuid et olla teemakohane, sain nimeks Triinu Tuhkanen - vahetusõpilane Soomest, kes tuli Setomaale elama. Tuhkatriinu (vahetusõpilane) elas võõrasema ning tema kahe tütrega (vahetuspere), kes kohtlesid teda kui orja. Haldjaks oli tugiisik, kes otsis keskaasta seminaril (ball) Triinule uue pere (prints). Tegevus algas kodust, kus ma põrandat pühkisin ning vahetuspere mu peale karjus. Kui nad olid ära läinud ning mind maha jätnud, helistasin oma tugiisikule Marge Topsile. Mõned laused vestlusest: "Need Setu siilid on ikka täiesti hulluks läinud", "Mis on elu ilma salatita - ainult liha ja kartul" (selle peale, et mulle salatit söögiks ei anta). Tugiisik tuli minu poole, andis mulle kleidi, mille selga panemine oli meie etenduse niiöelda 'riidevahetustrikk'. Järgmine stseen toimus autos, mille esiklaasi mängisid kaks noormeest. Kui raadio mängima panin, hakkasid nad laulma: "Sidur, pidur, gaas, gaas. Sidur, pidur, gaas." Peol tutvustas tugiisik mind uuele vahetusperele, mille moodustasid ema, isa ning perepoeg. Kuid see ei meeldinud eelnevale vahetusperele ning seepeale panin ma jooksu. Muidugi libistasin ma oma kristallkinga, milleks oli kuldne plätu, üle lava uuele vennale nina ette. Kui lava oli taas tühi, oli minu kord koju tagasi joosta ning seda tehes prantsatasin mõnusa pauguga sinna lavale maha ja hakkasin ulguma. Tahtlikult. Eks siis järgnes kinga (plätu) jalgapanemine ning õnnelik lõpp. Kui käsikäes uue vahetusvennaga lavalt ära kekslesime, lausus veel tugiisik: "Raseduse tekitamine ning rasedaks jäämine on keelatud!". Improvisatsiooni oli päris palju, midagi läks meelest, kuid emotsioonid olid pärast laes. Saime teise koha ning paki Toffifee šokolaadi.

Pärast etendusi järgnes väike korda-mööda klaveri mängimine, mis lõppes laulukoori kokkutulemisega. Mõned laulud sai enne magamaminekut lauldud. Öösel oli mõnus äikesetorm, mis taeva pidevalt täiesti valgeks lõi. Mõnuuus.

Kolmas päev, 12. juuli:
Hommikul sai veidi võimeldud jälle. Seekord aga aulas, sest öise tormi tõttu oli väljas päris märg. Täna räägiti meile veidi kindlustusest, lendamisest, saime oma piletid kätte. Hiljem sai paar sõna räägitud ka ahistamisest. Ühesõnaga teisele inimesele järelevilistamise ning tema pealaest jalatallani ülevaatamise mõtte tuleks maha matta.

Viimast korda oma gruppides olles kirjutasime iseendale kirja, mille saame kätte siis, kui vahetusaasta on juba läbi. Ühesõnaga, sinna sai kirjutatud, joonistatud, Renar pani isegi oma pastaka ümbrikusse kaasa. Lisaks lasime kõik teistel ka midagi kirjutada. Kuna Jüri kategooriliselt keelas mul tema kirjutatud teksti praegu vaadata, pean tervelt aasta ootama, et näha, mis mõtteid/pilte nad mu paberilehele lisasid. Aasta pärast saab kindlasti huvitav olema. Rain muidugi suutis sellise geniaalse idee peale tulla, et veidi 12. juuli kohvi Renari ümbrikule mälestuseks kallata. Väga tore oli.

Mõne aja pärast tuligi jalad rongijaama poole seada ning kõikidele "head aega" öelda.

---

Need kolm päeva olid tõesti väga toredad. Kurb, et enamjaolt näeb kõiki alles vahetusaasta lõpus või järelorientatsioonil. Aga eks seni tuleb leppida suhtlemisviisidega, mida internet pakub.

Ja me siiamaani ei tea Jüriga, kes see kolmas isik on, kes meiega Taani lendab, sest ta viibis ELO ajal Soomes. Nii palju sai informatsiooni kogutud, et tegemist on neiuga, ka nime teame.

Just 16 days left and I am off to Denmark!

No comments:

Post a Comment