Tuesday, August 7, 2012

Järelorientatsioon

Nädalavahetusel (4.-5. august) sai teiste vahetusõpilastega järelorientatsioonil käidud. Päeva jooksul tehti meile päris palju workshop-e. Õhtul mängisime Kuldvillakut, milles meie võistkond jäi teiseks, ning siis hakati meid retsima. Meile tehti vastavad sõjamaalingud ka näkku. Pidime oma võistkonnaga tähtedest lause kokku panema, pärast seda anti meile pool sibulat suhu, pidime veidi mudas roomama, samal ajal, kui meile hapukoort, jahu ning veel rohkem muda kaela visati. Kui olime selle osaga hakkama saanud, pidime õhupalli katki puhuma ning siis rivvi minema. Mina jäin isegi päris puhtaks, sest mul oli selg haige ning ei saanud nii aktiivselt kõike kaasa teha. Igatahes oli päris tore õhtu. Ainult sääski oleks võinud vähem olla. 


Üks osa workshop-ist.

Kuldvillak.

Kuldvillak.
Vande andmine.

Pärast pidime kahes võistkonnas sibulat omavahel edasi andma. 
Mõned otsustasid selle muda looduslikus veekogus maha pesta.


Järgmisel päeval korraldati meile fotojaht. See tähendab siis seda, et meile anti paberilipakas, kus oli kümme pealkirja, mida meie pidime siis taaslavastama ning sellest pildi tegema. Selleks anti meile kuskil tunnikene aega. Minuga ühte võistkonda sattusid veel Rain (Norra), Sandra (Saksamaa), Stina (Ungari), Hille & Kadri (Belgia). Meil oli igatahes väga lõbus!


"Ööhäire" (Stina, Hille, Sandra, Kadri, Rain, mina olen kaadri taga)

"Õhutõrje alused"

"Arstlik komisjon"

"NEIN NEIN NEIN NEIN"

"Eliityfuka eest põgenemine"

"Terroristi ülekavaldamine"

"Relvadrill"

"Kaitsevõime rakendamine agressiooni ärahoidmiseks"

"Maskeeringu ABC"

"Neljakümnendat päeva metsas"


PS! Ma olen oma juuksed vahepeal punaseks värvinud, kui keegi ära ei tundnud!

Monday, July 9, 2012

YES

Nüüdseks olen juba päris mõnda aega kodus olnud. Siiamaani ei ole lihtsalt väga viitsimist olnud, et blogi kirjutada. Eks kõigepealt pidin end välja puhkama ning siis hakkasin jälle sõpru üles otsima, et nendega linna peal käia ning muidu mõnusalt aega veeta. 

YES läks päris kenasti, kuid väsitavalt. Kui me neljapäeval (28. juuni) YFU majja Tommeruppi sõitsime, siis pidin oma taani perega mõneks ajaks hüvasti jätma. Kallistasin kõik üle ning läinud nad olidgi. Öösel ei saanud me väga palju magada, sest pidime juba kell viis ärkama, et end bussi peale laadida. Kella kuueks olime enam-vähem valmis ning varsti hakkasimegi Saksamaa poole sõitma. 

Kui Taanis oli jahe ning isegi sadas, siis Saksamaale jõudes pidime kuumuse kätte ära lämbuma. Õhuniiskus oli nii suur, et hingata pea üldse ei saanud. Meie bussireis kestis umbes kümme tundi, mille ajal jõudsin pikutada, raamatut lugeda, filmi vaadata ning veel inimestega juttu rääkida. Lõpuks jõudsime aga kohale. Kahjuks ei olnud seal kõik asjad valmis ning me pidime veel oma tunnikese selle palavuse käes passima. Mingi aeg saime aga oma tubade võtmed kätte. Kui olin kohvrid koos abiga lõpuks tuppa saanud, hüppasingi värskendava dušši alla. 

Päeva jooksul kohtusin päris paljude eestlastega. Suhteliselt imelik oli eesti keelt kuskilt lihtsalt lampi kuulda. Eks asja tuli siis kohe uurima minna. Alguses oli veel eriti kahtlane teistega eesti keeles rääkida. Mitte ainult rääkimine ei olnud imelik, vaid mind ajas tohutult ühe neiu aktsent naerma. Eks kõrvadele oli eesti keel mingi väga vana, kuid sellegipoolest tuttav muusika. Mõne päeva peale harjusime sellega aga kenasti ära. 

YESil tutvusin jälle päris paljude uute inimestega. Millegi pärast hakkasin rohkem suhtlema nendega, kes norra keelt kõnelesid ning seda mitte emakeelena. Lõbus oli meil aga küll. Päris huvitav oli teiste vahetusõpilastega nii rääkida, et kuulasin rootsi või siis norra keelt, kuid ise vastasin taani keeles. Naerdi siis natuke selle häälduse üle ning öeldi, et kuum kartul on suus. Nojah, mina olen sellega juba täiesti ära harjunud. 

Käisime nende mõne päeva jooksul kolmes workshop-is, kus meile üht-teist huvitavat räägiti. Viimasel päeval oli meil seminar, kus meid viide erinevasse parteisse jagati ning siis veel väiksematesse gruppidesse, milles veidi pärast arutlesime. Meie grupp oli igavesti vahva ning saime mõnusalt nalja. Vabal ajal sai võrkpalli  ning kaarte mängitud, mööda erinevaid inimesi joostud, peaaegu ujuma mindud (minu puhul) ning õhtuti käisime YES café-s pidu pidamas. 

Kolmandal juulil hakkasime aga tagasi Eesti poole sõitma. Läksime bussiga koos leedukatega. Meid oli nii palju, et bussis ei olnud vabu istekohti. Seetõttu olid ka magamistingimused päris kehvad. Tallinnasse pidime kohale jõudma neljandal juulil kell kaheksa õhtul. Ajakava arvestamisel oldi aga viga tehtud ning seetõttu olime me vahepeal graafikust viis-kuus tundi ees. Käisime siis Poolas veidi pikemalt söömas. See oli omaette jant, sest poolakad inglise keelt ei rääkinud ning ega meil oli ka ainult paar tükki, kes vene keelt oskasid. Õnneks saime lõpuks oma asjad kenasti aetud, kõhud täis söödud ning siis sõitsime edasi. 

Leedus panime leedukad maha ning ise sõitsime edasi Eesti poole. Buss väga palju tühjemaks ei läinud, kuid natuke rohkem saime end sirutada küll. Mõned inimesed läksid aga vahekäiku magama. Ka mind võis sealt mõned korrad leida. Päris huvitav vaatepilt oli, kui mingi neli inimest seal järjest tukkusid. Bussis ringikõndimise muutis see aga keeruliseks. 

Lätis üllatasid meid YFU Eesti vabatahtlikud, kes olid meile sinna vastu tulnud ning endaga eesti toitu kaasa toonud. Eks me siis hakkasimegi kartulisalatit, viinereid, eesti leiba, komme, šokolaadi ning muidugi KOHUKESI sööma. Tohutult hea oli. Kõht sai kahjuks aga nii kiiresti täis, et kõik ei jõudnudki ära proovida. Kuna olime ajakavast veel ees, siis lebasime pärast rannal ning need, kes tahtsid, said jälle ujuma minna. 

Lõpuks jõudsimegi Eestisse. Pidasime igavese plaani, kuidas me oma perede juurde läheme. Bussijuht lasi meid veidi varem bussist välja ning ise sõitis tühja bussiga vanemate juurde. Me panime siis Welcome to Estonia laulu peale ning läksime lauldes teiste juurde. Pärast seda lõugasime niisama veidikene, kallistasime üksteist üle ning siis läksime oma peresid otsima. Minu isa ei olnud veel kohale tulnud, kuid see-eest olid mõned sõbrad seal, keda ma ei olnud oodanud. Armas üllatus. Eks kallistasin nad üle ning kui lõpuks mu isa ka kohale jõudis, sõitsime koju, kus juba ülejäänud perega taaskohtusin. 

Olin selleks ajaks ikka eriti väsinud, sest ei saanud bussis üldse korralikult magada. Lisaks ei saanud me end vahepeal pesta. Hea, et hambaidki kuskil bensujaama vetsudes pesta saime. Ühesõnaga, sai siis pesust läbi käidud ning pärast seda istusin maha ja hakkasin oma muljeid jagama. Mäletan, et esimene mõte, kui Eestisse bussiga saabusime ning mööda Pärnu maanteed Tallinna poole sõitsime, oli see, et Eestis on nii palju puid. 

Kahjuks mul YESist pilte väga ei ole, sest sel hetkel ei viitsinud üldse oma kaameraga ringi käia..

Ühispilt lippudega. (ma olen seal "F"-i taani lippu hoidmas)

Ühispilt lippudeta.

Ja nii ma seal bussis magasin..




Wednesday, June 27, 2012

Viimane õhtu taani kodus

Olen viimased kolm päeva veidi pakkimisega tegelenud. Sai siin uus kohver ka juurde ostetud, sest vastasel juhul ei oleks kõiki oma asju kaasa saanud võtta. Einoh, tegelikult oli siiski veidi asju üle. Andsin mõned asjad Christinale, et ta need siis suvel Eestisse tulles kaasa võtaks. Mõned riideesemed jätan aga sootuks Taani. Täna sain aga enam-vähem kõik asjad pakitud. Mõned vannitoatarbed on veel vaja kokku panna, aga eks sellega tegelen homme. 

Homme hakkame siit kuskil kella kolme-veerand nelja paiku sõitma. Sihtkohaks on siis Tommerupis asuv YFU maja. Terve mu siinne perekond tuleb mind saatma. Mul on selle üle hea meel, sest ma ei kujuta ettegi, kuidas ma muidu oma kahe suure kohvri ning kahe väikese kotiga end sinna kohale oleks vedinud. Mul on ikka tohutult hea meel, et me lennukiga minema ei pea. Eile sai Jan Hendrikuga (vahetusõpilane Saksamaalt) diili tehtud, et ta mind nende tassimisel aitab, sest tal pidavat ainult väikene seljakott olema. Ei tea, kas ta on siis juba suurema osa oma asjadest kodumaale saatnud või tulid tal vanemad ise järele. 

Tunne on sees imelik. Osaliselt tahaks muidugi koju minna ning sealset pere ning sõpru näha. Ning päris kindlasti ei saa ma oma kassi ära unustada, keda lihtsalt tohutult igatsen. Samas on mul viimane nädal siin veel eriti fantastiline olnud ning seetõttu väga nagu ei kipu minema. Jube kahtlane on mõelda, et see aasta on nüüd läbi ning ma lähengi koju. Samas olen ma täiesti kindel, et hakkan neil tihti külas käima. Muidu organism käitub nagu Taani tulles - olen nii ärevuses, et öösel saan vaevalt magada. Tuju on ka pidevalt väga hea. See võib aga ka praegusest ilmast tingitud olla. Väljas on soe, päike paistab ning tuul on tavalisest veidi vingem. Ideaalne minu jaoks. 

Täna sai veel viimast korda Christinaga koos oldud. Mõtlesin oma perele väikese kingituse mälestuseks teha ning palusin Christinalt selle tegemisel seltsi. Kingituseks oli siis väike raami sees olev foto minust. Panin sinna juurde ka väikesed eesti lipud. Tavaliselt on Taanis kombeks, et kui kellelgi on sünnipäev, siis pannakse koogi peale taani lipud. Järgmine kord on nendeks aga hoopis eesti lipud. Andsin kingi õhtusöögi ajal üle ning neil oli selle üle hea meel. Ütlesid, et panevad mu pildi seina peale teiste perelaste piltide kõrvale. See oli neist nii armas. Ning eesti lipud lähevad vast vahetusõe Petra sünnipäevakoogile, sest temal tuleb sünnipäev kõige varem. 


Hoptimus sai ka kohvrisse pressitud.


Kõik riiulid ning sahtlid on kuidagi jube tühjad..


Jeg vil gerne sige tak til alle mine danske og udenlandske venner og til min dansk familie. Jeg kommer til at savne jer! Og især dig, Christina, fordi vores tid sammen har været bare så hyggelig og fuld med sjov (jeg ved godt, at du læser den her :D).



Monday, June 25, 2012

Üllatuspidu

Christina küsis mult mõni aeg tagasi, kas mul on 24. juulil (pühapäev) aega. Kuna ma polnud midagi sinna planeerinud, ütlesin, et olen vaba. Eks ta siis kutsus mu enda juurde. Mida lähemale see aeg jõudis, seda suurem kahtlus mul oli, et tal midagi plaanis on. Kui ma talt selle kohta küsisin, ütles, et ta ei ole midagi planeerinud. 

Sõitsin siis eile rongiga Tranbjergi, kus ta elab. Ilm oli kohutav. Terve päev ladistas vihma. Christina tuli mulle autoga rongijaama järele. Sõitsime siis tema juurde. Võtsin oma jalanõud jalast ning riputasin jaki nagisse. Kui siis elutuppa läksime, ootas mind kamp klassikaaslasi ees, kes SURPRISE! hõikasid. Nicolinel oli fotokas käes ning tegi mu reaktsioonist pilti. See oli lihtsalt nii armas. Järgmisel hetkel nägin ukse kohal rippuvat taani lippu, mille peale markeriga kirjutatud oli. Nad rääkisid, et olid ühel päeval mööda inimesi ringi sõitnud, et nad lipule midagi kirjutaksid. 

Kokku oli meid kaheksa. Päris paljud pidid tööl olema ning ei saanud seetõttu tulla. Aga sellest polnud midagi. Istusime laua äärde maha ning hakkasime juttu rääkima ja suupisteid sööma. Mingi aeg sõime lõunat, milleks olid hot dog-id. Christina ema oli meile koogi ka valmis küpsetanud. Jube hea nägi välja ning järjekordselt oli mul veidi kahju, et mulle koogid ei maitse. Natuke otsustasin seda küll proovida. 

Kuskil kella kuue aeg hakkasid inimesed laiali minema. Igatahes oli see neist väga armas, et nad mulle väikese peokese otsustasid korraldada. 


Koogil kirjas på gensyn, mis tähendab "nägemiseni".




K & C




Sankt Hans aka Jaanipäev

Kahekümne kolmandal juunil, laupäeval, tähistasime ka siin Jaanipäeva. Taani keeles kutsutakse seda Sankt Hans-iks. Eks põhimõte on tal sama nagu Eestis. Maja kõrval asuvale muruplatsile oldi mõni nädal tagasi suur oksahunnik kokku aetud, mis siis õigel päeval põlema pandi. Kahjuks see väga põleda ei tahtnud. Kokku tuli naabruskonnast oma kaks-kolmkümmend inimest. Kohale toodi vahukomme, küpsiseid ning paar kasti karastusjooke.

Selline tunne, et taanlastel on iga sündmuse kohta laul olemas. Niisamuti oli ka jaanitule jaoks neil laul olemas. Igaühele jagati sõnad kätte ning mõne hetke pärast võetigi viisijupp üles. Eks see suhteliselt segapundar oli, aga lõpuks sai laul läbi lauldud. 

Siis otsustasime vahetusõega vahukomme grillima minna. Kõigepealt käisime aga platsi kõrval olevas hekis, et endile sobivad oksad leida, mille otsa vahukommid torgata saaksime. Ega ma pole neid enne grillinud. Mõni aeg tagasi sai vähemalt ära proovitud, kuidas see maitseb. Päris mõnus oli neid küpsiste vahel süüa. Igatahes, kui olime sobivad oksad leidnud, läksime ning hakkasimegi neid järjest kuumaks kütma. Kuna nad kleepuvad ikka päris mõnusalt, kui nad kuumad on, oli pärast terve mu pusa vahukommi täis. Ega väga palju neid ka süüa ei saanud, sest need olid nii magusad, et lõpuks läks süda kergelt pahaks. 

Aga muidu oli vahva kogemus. Ning vihma ka ei sadanud! Tohutult mõnus vahelduseks. :)



Vahepeal tossas tohutult.


Keset lõkkehunnikut tekkis väike auk.