Lauritsi konfirmatsioon

Käisin ka lõpuks oma esimesel konfirmatsioonil ära. See toimus vahetusvenna Laurits auks. Taanis on see jube populaarne. Nimelt peab kuskil 13-14-aastane aasta aega kirikus käima ning kevade paiku saab mingi tunnistuse. Ega nad seda väga selle pärast tee, et Jumalat usuvad. Pigem on see traditsioon ning kui lõpuks peoks läheb, saab igasuguseid kingitusi ning rohkelt raha. Minu vahetusvend sai kokkuvõttes vist 11 650 DKK-d. Ma pidin kerge südamerabanduse saama, kui seda kuulsin. Pärast rääkisin klassiõdedega ning keegi nende tuttav oli tervelt 40 000 DKK-d saanud. Väga hull. Sellise summa pärast käiksin isegi aasta jooksul iga pühapäev kirikus. 

Päev algaski sellega, et läksime terve perega kirikusse. Istusime seal meile reserveeritud pingikesele. Siis tulid konfirmeeritavad lapsed sisse. Jube palju oli igasugust rääkimist ning laulude laulmist. Lõpuks hakati neile tunnistusi kätte jagama. Samal ajal, kui lapsele tunnistust anti, tõusis ta pere püsti. Ma sain ka siis Lauritsi pärast natuke seista. Pärast teenistust toimus väike pildistamine ning siis läksime koju tagasi. 

Kodus hakkas ettevalmistuste tegemine peale. Nimelt pidi meid kokku kakskümmend neli tulema. Elutoa tõsteti juba eelmisel päeval tühjaks, et laudadele ruumi teha. Lauad kaeti kenasti ära ka. Iga koha juurde pandi nimesildikene, et teaksid, kuhu istuma pead. Nii palju kui mina aru sain, siis naabritüdruku palkasid nad ka veel abiks. Tema pidi nimelt toidu lauale panema ning siis jälle ära võtma. Mingi aeg valasime šampuse klaasidesse ning panime maasika kaunistuseks. 

Lõpuks hakkasid külalised tulema. Mina olin põhiliselt pildistaja rollis. Kui šampused olid joodud ning suupisted alla neelatud, liikusime edasi laua taha istuma. Kõigepealt sõime eelrooga, milleks oli kalarull koorega või midagi sellist. Uhke nägi välja igatahes. Pärast saime põhirooga. Selle alla kuulus salat, liha ning mingisugune ahjuvorm. Magustoiduks oli kook koos vahukoorega. Ning nagu ikka, suutsid nad veel küpsised ning kommid ka lauale panna. Mõne tunni pärast hakkasime puuvilju ning saiakesi sööma. Ühesõnaga, päeva lõpuks olin ma toidust täiesti pungil.

Söömise ajal pidasid päris mitmed inimesed kõnesid. Vahepeal läks asi päris emotsionaalseks. Ka Laurits ise pidas väikese kõne, kus ütles, et tal oli hea meel, et minu kui suurema õe endale sai ning ei unusta mind kunagi ära. Armas. Laulsime ka laulukesi ning meenutasime igasuguseid hetki.

Emapoolne vanaisa ning naabrimees.

Alaealiste ning minu laud.

Vahetusisa kõne.

Kingid.

Isapoolse vanaisa kõne.

Lauritsi kõne.

Kuna Laurits sai endale kingituseks uue jalgpalli, siis mõtlesin alaealistega seda proovima minna. Vahetasin oma kleidi millegi mugavama vastu ning läksimegi maja juures olevale väikesele jalgplatsile mängima. Mingi aeg suutsin aga roosipõõsasse joosta ning oma jala verele tõmmata. Aga mis seal ikka, mängisin edasi. Pärast veetsime niisama mõnusalt aega ning sõime ülejääke. Lõpuks hakkasid inimesed ka koju minema. Ma olin selleks ajaks ikka päris väsinud ning silmad langesid sunniviisiliselt kinni..

Aiailu

Kuna nüüdseks on lillekesed aias õitsema hakanud, siis otsustasin oma kaameraga aiale kerge ringi peale teha..

Tantsulka

Möödunud laupäeval käisime Christinaga rahvusvahelist võistlustantsu võistlust vaatamas. See toimus nimelt Aarhusis. Saime endale kohad suhteliselt kaugele, kuid kuna olime veidi kõrgemal, saime piisavalt hea ülevaate. Ütleme nii, et kõik tantsijad olid ikka tõsiselt tasemel. Ma ei oleks osanud ealeski võitjat valida. Ka eestlased olid kohal, kuid nemad finaali ei pääsenud. Kokkuvõttes võitis Taani, teisele kohale jäi Saksamaa ning kolmandale kohale Soome. 

Kõige enam imestasin ma selle üle, kuidas mõned mehed end alles väänata suudavad. Tõesti, impressive! Eriti jäi just silma Venemaalt pärit noormees. Nalja pakkusid aga kohatised paaride kokkupõrked. Ma naersin seal omaette nende üle. :D

Kui hästi vaadata, leiab eesti lipu ka saksamaa ning soome lipu juurest üles.

Vahepeal oli veerandtunnine paus, mil kõik, kes tahtsid, võisid tantsulava vallutada.

Jeppe's b-day

Neljandal aprillil oli niisiis mu vahetusisal ümmargune juubel. Olime parasjagu suvemajas sellel ajal, sest meil oli lihavõttevaheaeg. Sellel puhul sõitsid kõik vanavanemad ka meie juurde. Õhtul otsustasime restorani minna. Vahetusema oli kenasti kohad ära broneerinud. Kokku oli meid kümme. Selle summa kuulmine võttis küll suu lahti. Nimelt olevat see kokku kuskil 2000 DKK-d maksma läinud. Einoh, söök oli vähemalt vastav. 

Kõigepealt sõime külma eerooga. Ega ma ei teagi täpselt, mis see oli. Mingi kala igatahes. Kõrval oli tohutult palju salatit. See läks kiirelt alla. Järgmiseks oli põhiroog: praad. Kõrvale võisime veel igasugust tüüpi salateid ning suupisteid valida. Selleks läksime lihtsalt salatiletti. Ma olin vaevalt praega lõpetanud, kui ma tundsin, et kõht hakkab täis saama ning ega väga palju enam süüa ei jõua. Mul oli vaja aga salatikausike enne tühjaks süüa. Lõpuks serveeriti meile ka magustoit. Selleks oli šokolaadikook ning jäätis. Ega sellisele desserdile ei saanud nii lihtsalt ära öelda. 

Ühesõnaga oli päris vägev söögielamus. Pärast pidime mõnda aega niisama istuma, et toidul veidi seedida lasta. 

Esimene käik.

Magustoit.

Petra & mina. Lollitasime veidi. Millegipärast on ta mu prillid endale ette sebinud.

London 6. päev (viimane) + pildid

Ja tuligi viimane päev. Õnneks oli meil enne minekut veel natukene aega. Pärast hommikusööki pakkisime oma kohvrid ära ning läksime veel mõneks ajaks linna peale ringi vaatama. Mina läksin koos Mette, Stinna ning Simoniga kesklinna kanti, teised läksid tagasi Camden Market-isse. Me neljakesi suundusime sellisesse poodi nagu Primark. MA ARMASTAN SEDA POODI! Kõik oli lihtsalt nii odav! Ega seal kõndisid ringi ning ladusid järjest riideid oma käe peale. Lõpuks pidin kassasse maksma minema, sest meil ei olnud lihtsalt nii palju aega. Sain endale teksad, rannakleidi, pluusi, kampsuni... Vaatasime veel mõnes kohas ringi ning siis suundusime tagasi hotelli poole. 

Ja siis hakkaski pikk kodutee peale. Kõigepealt loksusime metrooga lennujaama, kus pidime veidi ootama, et saaksime oma kohvrid ära anda. Meie muusikaõpetaja Anne ei leidnud oma passi üles ning seetõttu pidi poole tee peal tagasi hotelli minema. Kokkuvõttes tuli välja, et see oli tal ikkagi kotis olemas. Kui me lõpuks piletid kätte saime, kohvri ära andsime, läksime ülejäänud pagasiga kontrollist läbi. Kui ooteruumi jõudsime, ostsime mõne tüdrukuga kakaod ning varsti läksimegi lennuki peale. Kahjuks istusid minu taga kaks väikelast, kellest üks pidevalt lõugas. Ei olnud just kõige meeldivam. 

Kui me Kopenhaageni lennujaama jõudsime, läksime Burger Kingi sööma. Seejärel istusime rongile ning sõitsime Aarhusi poole. Rongis mängisime kaarte ning rääkisime niisama juttu. Päris paljud läksid enne Aarhusit maha. Ma läksin aga lõpp-peatusesse. Vahetusema tuli mulle rongijaama juurde vastu. See oli suhteliselt armas temast. Kui ma rongijaamast välja öisesse õhku astusin, pidin ära külmuma. Kontrast Londoni ning Aarhusi vahel oli ikka tohutult suur. Õnneks väga kaua ei läinud, kui autosse istuda sain. Koduteel rääkisin, millega kõigega ma tegelenud olen. Kui koju jõudsin, langesin voodisse, sest olin surmväsinud.

Veel üleslaadimata pildid Londonist..

Christina & Christina Street

Õpetajad Kenneth (ajalugu) ning Anne (muusika).

Meie tuba. Pildil Nanna.